Sunday, February 24, 2019
Venemaa jagatakse ümber. Jälle.
Kujutage ette, et teie õlule langeks vastutus Venemaa eest. Selle aja jooksul kokku kahmatud hiigelsuure territooriumi eest, mis on nii eriilmeline kui vähegi saab olla, seda alates klimaatilistest kuni kultuuriliste eripäradeni välja.
Justkui selle hiiglasliku ala haldamise jamadest vähe oleks, tuleb teil tegeleda veel ka kõikvõimalike kohalike klannide, perekondade, mini- ja oligarhide ristuvate huvide ohjeldamisega. Tasakaalustada igivanadest aegadest põlnevaid konflikte ja nõuka-ajastu pärandina saadud väärastunud jõujooni.
Ilmselgelt tuleks teil pigem varem kui hiljem pähe mõte võtta kätte ja kõik ümber korraldada. Võtta kogu see kaadervärk kuidagi algosadeks lahti ja panna uutmoodi kokku. Noh et oleks lihtsam ja efektiivsem ja muidu mõistlikum.
Makroregioonide võluvits?
Venemaa praegune peaminister Dmitri Medvedev kuulutas hiljuti välja plaani moodustada 12 makroregiooni (teise tõlgenduse kohaselt kokku 14, aga see pole hetkel oluline). Mõte iseenesest ilus ja lihtne. Määrata tõmbekeskused, anda seda ümbritsevale piirkonnale oma tööülesanne, tõmmata masinavärk nöörist käima ja vaadata kuidas kõik hakkavad lippude lehvides uues taktis tööle.
Sisuline eesmärk on veelgi mõistlikum ja kaunim. Tekitades regioonide vahel tööjaotus, optimeerida seeläbi tootmiskulud, hakata looma konkurentsivõimelist kraami ja seeläbi vähendada riigi sõltuvust toormemüügist. Arvuliselt on sihik seatud nii, et aastaks 2025 peab Venemaa ekspordis olema mitte-toormelise kauba (loe: mitte energiakandjate) osakaal olema 50% praguse 39% asemel.
Tegemist ei oleks uute administratiivsete üksustega, vaid nö sotsiaal-majanduslike klastritega. Siiamaani on neid Venemaa nägemuses välja kujunenud kaks: Kaug-Ida ja Põhja-Kaukaasia. Nüüd on veel vaja välja joonistada 10-12 ning määrata vastavad tõmbekeskused.
Ümberjagamise valulikkus
Igasugune muudatus põhjustab absoluutselt arusaadavat ja inimloomusest tulenevat vastuseisu. Nagu hiljuti Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov värvikalt iseloomustas inimeste vastuseisu Kuriilide üleandmise küsimuses: kolimine on umbes sama nagu lõbumajas toimuks tulekahju üheaegselt üleujutusega. Kõik jooksevad karjudes ringi ning ei tea mida peale hakata. No kellele see ikka meeldib.
Kõigepealt oleks siis väljatöötamisel oleva territoriaalse arengu strateegia kohaselt vaja määrata 35-40 tõmbekeskust. Siililegi on selge, et siin sünnib tõsine konkurents, ehkki ilmselt on kava koostajad lähtunud lihtsast aritmeetikast, mille kohaselt Venemaal on 500 tuhande ja enama elanikuga linnu viimase teabe kohaselt 37.
Kuna aga Venemaal on praegu olemas juba kõikvõimalike jaotuste hulgas ka föderaalringkondade kihistu, siis sellel oksal istujad vaatavad uutele kavadele sügava umbusuga – kas nemad ja lähikondsed jäävad oma senisele haljale oksale istuma või mitte? Suurim vastuseis on senise Siberi föderaalringkonna poolt – see plaanitakse nimelt jagada kolmeks makroregiooniks.
Kogu seda kava kokku võttes aga tekib pähe tahtmatu võrdlus Krõlovi tuntud valmiga muusikute ümberpaigutamise kohta. Ja teine meenutus isand Medvedevi teise algatuse asjus, mille kohaselt Skolkovost oleks pidanud saama Venemaa Silicon Valley. Ja peotäis igasugu muid rahvatarkusi heade kavatsuste kohta. Aga tegelikult küsigem endalt uuesti – mida teeksime me ise, kui peaksime Venemaa eest vastutama?
___
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment