Mida teevad loomad, kui mets põleb? Või kui piirkonnas toit otsas saab? Õige, nad lahkuvad, lähevad otsima uusi elupaiku.
Inimene on loom. Omaenda elu keeruliseks mõtlev loom. Niiöelda absoluutsel null-tasandil, jättes kõrvale kõik rahvuslikud, kultuurilised, religioossed ja muud eripärad, toimib ka tema samal põhimõttel. Kui ikka senine elupaik muutub ebamugavamaks või suisa elamiskõlbmatuks, siis ta otsib uue.
Praeguse India-Pakistani konflikti järjekordse ägenemise aegu tulevadki pähe sihukesed igavikulised mõtted. Selles piirkonnas on sõditud aegade algusest saadik. Pole kõige vähematki vahet, kuidas parasjagu nimetatakse seda riiki või valitsejat, kes on võtnud endale pähe, et just tema peaks teesklema, et kontrollib sellel mägisel ja mägedevahelisel maatükil toimuvat.
Inglaste pärand
Võib vaid kujutleda seda kahjutundega segatud rahulolu, mida tundsid inglased, kui nad sellelt territooriumilt lahkusid. Pole vist olemas suuremat kultuurilist erinevust, kui ühest küljest ennast maailma eliidiks pidav inglise härrasmees, kelle jaoks hillitsetus on tsiviliseerituse tunnusmärk ja teisest küljest kohalik elanikkond, kelle jaoks käratsedes tänavatel tunglemine on igapäevane normaalsus. Aga mitte sellest pole praegu jutt.
Inglaste pikaldase lahkumise järel XX sajandi jooksul jäid maha tinglikud riigipiirid. Kašmiiri ja Jammu provintsi sattumine India alade külge oli pigem juhus kui mingi enesest-mõistetava seaduspäraga seletatav. Pakistani pretensioonid alade omakskuulutamisel on umbes sama tõeväärtusega nagu Hiina omad, kes sellest piirkonnast tükk tüki järel endale hööveldab.
Hiina ja India on omamoodi partnerid oma vastuseisus islami levikule piirkonnas. Pakistan ja Hiina mängivad omavahel kokku India ohjeldamiseks. Pakistan ja India tasakaalustavad teineteise tuuma-ambitsioone. Venemaa geopoliitilised unelmad ja USA maailmapolitseiniku roll muudavad kogu mängu veelgi keerulisemaks, justkui kasvõi Pakistani enda sõjaväeluure kuuekihilisest mängust vähe oleks. Lisame siia vürtsiks juurde veel narkootikumid ja Talibani ja puštud, et panna hea lugeja ahastuses kätega vehkima.
Vesi kui elu alus
Aga nüüd teeme selle riiklik-geopoliitilis-religioosse mudru juurest sammu tagasi ja vaatame asjale läbi ühe väga lihtsa ja selge prisma. Selleks prismaks on vesi. Kristallpuhas jääkülm vesi, mis voolab alla Himaalaja mägedest, saab alguse Tiibeti liustikest ja muutub siis mussoonvihmadest toitudes mudaseks Induse jõeks.
Elu Pakistanis sõltub sellest jõest. Mitte riigikorrast, religioonist või sõjalisest võimekusest, vaid sellest veest. Aga jõgi saab alguse Hiinast, voolab läbi India ja siis jõuab Pakistani. Sellele jõele plaanitakse ehitada tamme. Sest vett on vaja nii energiatootmiseks kui põllumajanduseks. Ja seda vett jääb järjest vähemaks. Himaalaja liustikud kahanevad, mussoonvihmad muutuvad hõredamaks, vee maht väheneb. Elanike arv aga suureneb.
Järgmine laine tuleb
Pakistanis elab umbes 200 miljonit inimest. Piirkonnas laiemalt – noh ütleme lihtsuse mõttes nt miljard. Lihtsalt nii suurusjärgu tajumiseks. Võtame nüüd kaks paratamatust: esiteks vett ja seeläbi elamiskõlbulikku keskkonda jääb vähemaks, teiseks puhkeb järgmine sõda seal pigem varem kui hiljem.
Mida teeb aga loom, kui mets põleb või elutingimused halvenevad? Mida me ise teeks? Nii et järgmine rändelaine tuleb. Isegi kui uut kohta hakkab otsima ainult 1% sealsetest asukatest, on seda meeletult palju.
Ja nüüd on meil näiliselt kaks võimalust. Kas kaevuda sisse ja kaitsta kuulipritsiga oma piire või siis kogu muu maailmaga vähendada rände algpõhjuseid nende algkodus. Või siis tegelikult on ka kolmas – töötada algkodus ja kuuliprits kah korras hoida.
----
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
2 comments:
Rände algpõhjuseid vähendada ei saa, sest mida rohkem abistada, näiteks varustada toidu ja veega, seda rohkem sealne rahvaarv kasvab.
Nende nälgivate miljonite tõenäoline teekond Euroopasse oleks siis vist läbi Iraani ja Türgi?
Sest mehine Venemaa paneb küll kindlalt kuulipritsid üles kui massid peaks hakkama valguma läbi Afganistani-Kasahstani. Või ei pane? Võibolla lubaks Venemaa kahjurõõmsalt neil läbi oma territooriumi Ukraina kaudu Euroopa suunas rännata?
Ukraina ju pagulasi tulistada ei tohi kui tahab humaanse Euroopaga läbi saada.
Või hakkaksid Venemaa ja Euroopa võitlema tulevikus ühiselt juba väga suurte rahvamasside vastu, mis lähevad liikvele Aafrikast, Lähis-Idast ja Pakistanist?
Nõuka sõjaväes oli ju nii, et kui mõnes väeosas oli väga palju lõunamaalasi-kaukaaslasi, siis hoidsid venelased ja eestlased kokku ning kaitsesid üksteist. Ikkagi kultuuriliselt palju lähemal.
Võibolla sunniks mingi ülisuur enneolematu pagulaste laine Venemaa ja Euroopa ära leppima lausa rohujuure tasandil. Meenutame, et mõned aastad tagasi käisid Odinlaste patrullis venelased ja eestlased sõpradena koos.
ajutised liidud ühise ohu vastu on alati võimalikud, ainult et nad on ajutised
Post a Comment