Ei ole mitte midagi halba ega valet Euroopa liidu vastu olemises. Euroopat ühendav idee on mõte nagu iga teine ja igat ideed võib vaidlustada. Seda enam võib ja tulebki pidevalt kriitilise pilguga käia üle selle idee vormistusest ehk siis konkreetsetest institutsioonidest ja protseduuridest.
Taoline kriitiline taas- ja ümbermõtestamine on isegi ülimalt vajalik, et mitte lasta bürokraatia arengu seaduse kohaselt Euroopa liidul muutuda asjaks omaette, iseenda raamistikku ülesehitavaks ja selle sisse lämbuvaks monstrumiks.
Kuid igasugune taoline kriitika peab olema argumenteeritud, mitte aga umbmäärane lahmimine stiilis: „kõik need brüsseliidid on ühed kaabakad.“ Võrdusmärgi panemine Euroopa liidu ja Nõukogude liidu vahel on paraku justnimelt taoline, ülemäärase üldistamise tasemel käitumine.
Lihtsate võrdluste virvatuli
Ma saan täiesti aru, miks ja kuidas taolist võrdlust üles ehitatakse. Sõnaline sarnasus on liiga ahvatlev, et seda mitte ära kasutada. Ja kuna Nõukogude liit on selle võrdluse kasutajate ja järgijate jaoks üheselt arusaadav „kõige halva“ sünonüüm , siis kiusatus sellele lihtsale võrdlusele mängida on seda suurem. Paraku laskutakse säärase üldistamise ja ülelihtsustamise puhul samale tasemele nendega, kes igasugust ebameeldivat märgistavad sõnaga „fašist“.
Aga kuna ma väidan, et igasugune kriitika peab olema argumenteeritud, siis järgin omaenda nõudmist. Ehk siis argumenteerin kriitika kriitikat.
Miks siis on sisuliselt eksitav Euroopa liidu ja Nõukogude liidu ühele pulgale asetamine? Selle jaoks on ilmselt mõtekas defineerida Nõukogude liit ja siis vaadata, kas võrdlus Euroopa liiduga peab vett või mitte.
Põhimõttelised erinevused
Loomulikult oleks võimalik seda teha hiiglasliku ja detailse tabeli vormis, mõõdistades kõik nõukogudeliku elukorralduse põhimõtted ja ilmingud, kuid see jääb leheloo formaadist välja.
Taandand Nõukogude liidu ideelise ja korraldusliku olemuse mõnele lihtsale väitele. Esiteks ideoloogia – NSVL oli üles ehitatud ühele näilselt lihtsale ideele: anda kogu võim klassikuuluvuse alusel nö lihtrahvale, töölistele ja talupoegadele. Reaalsuses oli see muidugi üks hiiglaslik vale, mida kaugemale NSVL arenes, seda vähem oli sellel kõigel pistmist nö alt-üles riigiehitamisega, tegemist oli ühe partei diktaadile allutatud totalitaarse riigiga.
Euroopa liidus ühte ideoloogiat ja ammugi ühe partei diktaati pole. Noh olgu, tinglikult võib öelda, et selleks on usk liberaalsesse turumajandusse, aga seda ideed pole isegi üritatud vormida „kommunismiehitaja käsiraamatusse“, mida siis igale kodanikule taskusse surda ja vastuvaidlematult täitmist nõuda.
Võrdlus toob välja paradoksi
Teiseks ühtne, parteiliselt kontrollile alluv repressiiv-aparaat. Euroopa liidus pole sellest haisugi, pole ei ühtset salapolitseid, armeest ja sunnitöölaagritest rääkimata. Suure juhi või „püha idee“ solvamise või selles kahtlemise eest GULAGi ei saadeta.
Kolmandaks riigi totaalne kontroll inimeste elu, tegemiste ja põhivabaduste üle. Kui NSVL oli absoluutselt riigikeskne moodustis, kus inimelu ei maksnud kopikatki, siis EL on pigem risti vastupidisel põhimõttel tegutsev – kui üldse rääkida siin mingist ülimuslikkusest, siis selleks on indiviidi õigused, kuni võimaluseni riik kohtusse kaevata.
Neljandaks inimeste õigus ja võimalus riigist / Euroopa Liidust lahkuda, mida NSVL’is kardeti nagu tuld. Neid näiteid võiks tuua veel ridamisi, aga toon ehk ühe paradoksaalsema: Euroopa liidu kriitikutel on võimalus tõmmata paralleele EL ja NSVL vahele sellepärast, et EL ei ole NSVL.
Lõpetuseks aga kordan – Euroopa liidus kahtlemine ja selle kritiseerimine ei ole halb, vaid pigem eluterve tegevus. Aga palun tehke seda moel, mis ei alavääristaks intellektuaalselt nii ütlejat kui kuulajat.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment