Poliit-tehnoloogiline projekt nimega Vladimir Putin on olnud päris edukas, kuid selle aeg on läbi saamas.
Igasugust võimukandjat kaunistavad kaks omadust: esiteks kui nad pole tahtnud seda võimu ja teiseks kui nad ei hoia võimust kinni. Need, kes väga tahavad võimule, tuleks sellest eemale hoida. Neid aga, kes võimu külge takerduvad, tuleks kirurgiliselt eemaldada.
Vladimir Putin ei tahtnud Venemaa presidendiks saada. See keskkond, milles ta kasvas ja arenes, ei viidanud mingil moel, et ta võinuks kõrgeimast võimupositsioonist isegi unistada, ei enda isikuomaduste ega ammugi mitte keskkonna mõttes.
Kaheksajala vari
Kuid hiljemalt oma teise valitsemisaja alguseks kasvatas seesama mees endale ambitsioonid ning nii umbes sama tsükli lõpuks ka arusaama, et ainult tema suudab Venemaa taas suureks teha.
Sellestsamast ajast aga hakkas Putini senise eduloo külge kasvama üha pikemaks veniv vari, trooni külge kammerduva ja riigi arengut kammitseva kaheksajala vari. Sellise igasse riigi nurka ulatuva kaheksajala oma, kes kõiki pisiprobleeme otsejuhtimise teel näiliselt parandab.
Jõhkra, kuid tulemusliku poliit-tehnoloogilise manipuleerimise abil (tšetšeenia sõja külge seotud elumajade plahvatused) võimule toodud Vladimir Putin on ammu enda jaoks selgeks mõelnud, et vägivald pole mitte probleem, vaid lahendus. Vägivald nii riigi sees kui väljas. Nii mentaalne (opositsiooni tasalülitamine) kui füüsiline (kuni tankikolonnide liigutamiseni üle riigipiiride ja reisilenukite allatulistamiseni).
Putini põlvkond
Vladimir Putini valitsemisaja jooksul on peale kasvanud juba terve uus põlvkond, kes justkui ei peakski nägema alternatiivi senisele valitsejale. Paradoksaalsel moel on asi üsna vastupidi.
Vanem põlvkond teab ja mäletab üsna koledaid aegu alates NSVL lagunemise aegsest segadusest, tankidest Moskva tänavatel, palkade ja pensionite mitte-väljamaksmisest kuni jõhkralt kriminaalsete ja narkootikumidest pulbitsevate arveteklaarimisteni päise päeva ajal. Nende jaoks on Putin siiani üldistatult stabiilsuse võrdkuju.
Noorema põlvkonna jaoks see võrdlus aga väga ei toimi. Nende jaoks on Vladimir Putin nö tapeet, selline foon, mis on vaikimisi kogu aeg olnud, kuid mida võiks juba ka vahetada. Vastavad sotsioloogilised uuringud räägivad üsna selgelt seda keelt, et Putini toetajaks on pigem vanemad, vähemharitumad ja väiksemates asulates elavad inimesed (eriti naised). Nooremad, haritumad (eriti mehed) on aga altimad väljendama rahulolematust.
Toetus ja hirm
Rahva suhtumine on aga kõikuv ja suunatav suurus, parimaks näiteks on Krimmi kaaperdamisele järgnenud vaimustuspuhang. Sellest tunduvalt olulisem on aga eliidi suhtumine. Seda eliiti ahistavad nii Lääne sanktsioonid kui siseriiklikult süvenev hirm, seniste korruptiivsete toitumisahelate pisteline ja valikuline katkestamine.
Avalikud nö näidisoperatsioonid loovad pildi, et isegi kõrgeimad ametikandjad pole kindlustatud, ka nende juurest võidakse leida tonnide viisi sularaha ja muud väärtuslikku, mida pole enam võimalik sama lihtsalt välismaale peita kui varem. See peegeldub kuni kõige alumiste korrusteni, kus ka munintsipaalsed pisihanked takerduvad teadmatuse taha, et kuidas toimetada uuenenud keskkonnas.
Ebakindlus ja hirm on hakkamas asendama senist stabiilsuse illusiooni, mille otsas seni ratsutas väsimatu matšomehe kuvandiga Vladimir Putin. Kuigi seda koolinoortest kuni vana eliidini ulatuvat rahulolematust saab kindlasti veel kuhugi kanaliseerida, saabub poliit-tehnoloogilisel projektil nimega Vladimir Putin paratamatult kunagi lõpp.
Ning mine tea, järsku ühel vana-aasta õhtul lausub ka Putin samad sõnad nagu seda tegi kunagi Jeltsin: „Ma olen väsinud, ma lähen ära“ (muuseas, neid sõnu Jeltsin kunagi ei öelnud, ehkki kollektiivne mälu seda just nii mäletab). Seniks aga kõigile – head uut aastat!
No comments:
Post a Comment