Kui see sõda ükskord lõpeb

Iga sõda saab ükskord otsa. Mul ei ole kristallkuuli, et näha selgelt kuupäevi ja muid detaile, kuid siin me vajamegi pigem laia pintsli tõmbeid kui mikroskoobiga tehtavaid analüüse.

Alustame sellest, et Ukraina saab olema olemas. Dmitri Medvedev, mees kes arvas end kunagi Venemaa president olema, kirjutas äsja oma Telegrami kanalis säutsu: „aga kes on öelnud, et Ukraina nimelist riiki saab kahe aasta pärast maailmakaardil olema?“

Ukraina saab olemas olema ja tugevam kui kunagi varem. Väljaõppinud, võitlusvõimeline ja –tahteline, motiveeritud ja organiseeritud ning selleks hästi varustatud (umbes nagu Iisrael). Väga palju sõltumatum kui enne sõda ja võimeline olema eeskujuks, seda eelkõige elanikkonna ise-organiseerumise mõttes. Üksteisest ja enda kangelastest lugupidamise mõttes. Kuidas saab kaduda Ukraina, kes oma langenud sõdureid ühele põlvele langedes austab? Kuidas saab seda kadu manada Venemaa, kes oma hukkunud võitlejaid häbenedes ja salamisi haudadesse ajab?

Ukraina saab olema

Ukraina saab olema Venemaast sõltumatu. Nii poliitiliselt, logistiliselt kui energeetiliselt (umbes nagu Eesti). Venemaa elektrivõrkudest lahti seotud, gaasitransiidist loobunud ja raudteed pidi seotud Euroopaga, mitte Venemaaga. Sellele saab olema vägevalt vastutöötamist, samamoodi nagu meil töötatakse Rail Balticale vastu, kuid igale koolijütsile on praeguse sõja õppetunnina selge, et raudteele pole nähtavas tulevikus alternatiivi, kui me räägime julgeolekuhuvidest. Eriti kui me räägime suurtest kontinentaalsetest territooriumidest. Rööpmelaius määrab julgeolekuruumi.

Ukraina saab olema Euroopa Liidu liige (umbes nagu Poola – kohati problemaatiline, kuid vägagi liige). Vastupidine oleks Venemaa võit ja seda ei saa lubada. Jah ma tean väga hästi, milliseid jamasid see endaga kaasa toob, kuid siin pole alternatiivi. Ma tean väga hästi, kui suurt vastuseisu tekib ka Ukraina enda sees, kui nad avastavad, et kogu majandus tuleb viia läbipaistvale ning kontrollitavale alusele, seda eriti olmelisel, rohujuure tasandil. Kuid teades seda, et just personaaltasandi korruptsioon on see niidistik, mille abil Kreml üritab kõiki ja kõike kontrollida, siis pole siin lihtsalt valikut.

Ukraina saab olema kui mitte NATO liige, siis vähemalt tihe koostööpartner (umbes nii nagu Soome). Ühilduvad relvasüsteemid, kokkuõppinud meeskonnad, ühised planeerimised – kõik see on tänu sellele sõjale (ja Vladimir Putinile isiklikult) lähem perspektiiv kui iial varem. See riik saab olema mitte julgeoleku tarbija, vaid laiemasse julgeolekupilti panustaja.

Eesti kahetine roll

Eestil on siin nii õpetaja kui õpilase roll. Meie kogemused pole küll üks-ühele ülevõetavad, kuid põhimõtteline skeem on sama: Venemaast tuleb ennast lahti raiuda, olgu see nii valuline kui tahes. Meie maštaabid on röögatult erinevad ning taustadki erinevad, kuid peamine on see, et Eestit tahetakse Ukrainas kuulata ning me oleme neile arusaadavad.

Venemaa kontroll-mehhanism oma endiste ja praeguste sõltlasriikide üle käib kõikjal ja alati läbi kolmetise mustri: suurettevõtted, energeetika ja oligarhid. Eestil oli õnne ja sisuliselt ükski kolmest ei toiminud: vanad suurettevõtted olid kas ise hääbunud või orienteerusid ümber, energeetiline sõltuvus oli/on minimaalne ja oligarhe pole meil sisuliselt kunagi olnudki.

Ukraina pilt on selles osas risti vastupidine. Vanad suurettevõttelised sidemed olid ülimalt tihedad, õnneks on Venemaa ise neid hoogsalt hävitanud. Energeetiline sõltuvus oli väga tihe ning veelgi tihedamalt seotud nendesamade oligarhiliste huvigruppidega, kuid jällegi õnneks on Venemaa ise muutmas neid kõiki nii toksiliseks kui vähegi saab.

Vastatikused õppetunnid

Meie roll õpetajana saab olla nö metodoloogiline – kuidas ja milliseid reforme on vaja läbi viia, avamaks ukse integreerumisele Lääne tsivilisatsiooniga. Meie roll õppijana on julgeolekuline – mida on vaja teha nüüd ja praegu, vähendamaks võimalikke riske tulevikus.

Ja üks üldine õppetund, mille on vist küll enamik omandanud. Ukraina peab püsima jääma, sest see on meie julgeoleku huvides. Ukraina peab püsima, sest siis püsime ka meie. Ukraina ülesehitamine selle sõja järel peab olema meie üliülesanne nii Eestina, Euroopana kui Läänena.

Ahjaa – lõpetuseks tuleb defineerida ka sõja lõpp. Mida see tähendab, mis hetkest me loeme sõja lõppenuks? See sõda lõppeb mitte sel päeval, kui vaikivad kahurid ja pannakse paberile rahuleping ning allkirjad.

See sõda on lõppenud siis ja ainult siis, kui Venemaa üle on toimunud kohtuprotsess ning Moskva on hüvitanud kõik sõjakahjud. Vabatahtlikult või mitte, see pole oluline. Kurb asjaolu, et iga eelmise sõja väljund on ühtlasi järgmise sõja sisend, jäägu meile aga reaalsus-kontrollina peopessa.

---

lugu ilmus siin