Sisepoliitikas sellise võtte kasutamine kaasneb populismi klassikaga, rääkides halvast võimust ja heast / süütultkannatavast rahvast. Vastandades ja lubades enamasti lollakalt lihtsaid loosungeid, mis justkui peaks lahendama mingeid probleeme. Jagades veidike tasuta nänni, näidates lubadust saada lõputult hüvesid mittemillegi tegemise eest.
Venemaa üritab nüüd teha sama rahvustevaheliste suhete süsteemis. „Nendeks“ ehk süüdlaseks on kollektiivne lääs, kogu see seltskond, kes on suutnud asjade senises seisus paremini toime tulla. Kannatajateks ehk siis antud skeemis „heaks rahvaks“, kes on ebaõiglaselt millestki ilma jäetud, on see „Maailma enamik“ (just selliselt, suurtähtedega, armastataksegi kirjutada venekeelses meedias „Мировое большинство“).
Mitte-lääne ühendamise korduvad katsed
Venemaa on üritanud seda „mitte-lääne“ maailma ühe mütsi alla ühendada juba ammu – noh ja mõistagi muuta ennast kui mitte selle vastanduva poole juhtfiguuriks, siis vähemalt asendamatuks koostisosaks. Selleks, kes on võimeline jagamaka hirmu ja armu.
Hirmu jagamisega ehk siis sõjalise võimekusega on Moskval viimasel ajal teadupärast veidi räbalasti, siis proovitakse selle teise ehk armu poolega. Või kui soovite, siis piitsa ja prääniku analoogi mõttes pakkuda porgandit.
Ukraina viljalepingu ümber palju vett üles sogades üritab Moskva jätta muljet, nagu tema oleks ainuke, kes hoolib vaestest ja nälgivatest arenguriikidest. Jättes mõistagi mainimata, et Ukraina vastu sõda alustades ja hiljem Ukraina vilja varastades ning väljaveole takistusi luues on ta ise kogu jama peasüüdlane. Nüüd üritab ta Aafrika riikide hulgas populaarsust võita sellega, et lubab 500 tuh tonni tasuta laiali jagada. Ja oh üllatust, kohe hüppab esile ei keegi muu kui Jevgeni Prigožin, kes pakub välja et see vili tuleks viia riikidesse ... kus tegutseb Wagneri grupeering ehk Prigožini eraarmee.
Probleemid enesekehtestamisega
Väikese kõrvalpõikena – nii Prigožinil kui Kadõrovil lubati luua oma eraarmee (tegelikult küll suuresti Venemaa enda rahade eest) selleks, et lahendada või vajadusel luua probleeme väljaspoolt Venemaa õigusruumi (sest ka Tšetšeenia sisuliselt on väljaspool seda). Lootuses, et juhul kui ühel või teisel tekib ambitsioon seda jõudu kasutada Venemaal sees, siis on Moskval piisavalt vägevust, et need katsed maha suruda. Nüüd on jällegi selle va vägevusega lood nii nagu nad on.
Aga tagasi tulles selle Solvatute internatsionaali juurde, siis ega selleski pole põhimõtteliselt midagi uut. Igasuguseid alternatiivseid liite ja ühendusi on üritatud luua ju varemgi, kuid ükski nendest pole muutunud milleksi ligilähedaselt sama võimekaks kui EL, NATO’st rääkimata. Noh ja ÜRO kui (Moskva meelest) samasuguse USA käepikenduse alternatiivitusest saab ka Moskva ise seni veel aru. Vähemalt seni, kuni Moskval lubatakse istuda ÜRO Julgeolekunõukogus. Kui enam ei lubata, küllap siis käiakse välja ka mingi alternatiivi idee.
Kokkuvõtvalt siis näeme me populismi kandumist rahvusvaheliste suhete tasemele. Venemaa üritab kokku klopsida mingit seljatagust endale, kelle nimel rääkides saaks ennast tunda vähegi väärikamana. Või kui muud ei õnnestu, siis tasuta teravilja jms jagamise lubadusega saada enda poolt hääletama vähenegi kogus riike ÜRO’s – tõsi küll, viimaste aegade hääletamised näitavad selle toetuse vähesust. Seda kõike võiks muuta Hiina, kuid nende filosoofia ei luba asuda kaotuse poole liikuva jõu poolele
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment