Venemaa kriminaliseerumine

Ükskõik missugune ei saa olema selle sõja tulemus Venemaa jaoks riigina, on üks tulemus ühiskonna jaoks paratamatu - Venemaa ühiskond muutub kriminaalsemaks. Jälle.

II MS eel ja aegu käis suur osa Venemaa elanikest läbi vangilaagritest. Ellu jäid ja tagasi tulid mitte intelligentsemad ja parimad nendest, vaid need, kes suutsid ellu jääda. Aastakümneteks muutus sealses ühiskonnas nö autoriteediks mees, kes on vangist ja/või kroonust läbi käinud.

Sõjaväe eliit kriminaliseerus (kuna enamik ohvitsere olid saanud vanglakoolituse), sinna toodi sisse vangla-eetika. Sõjaväest käis läbi enamik NSVL meestest ja tõid sealt selle suhtumise tagasi igasse viimasesse kommunaalkorterisse ja kolkakülasse.

Tätoveeritud riik

Ka tsiviilis sattus juhikohale mees, kellel oli autoriteeti (olgu siis jutumärkides või ilma) ning kelle sõnal oli kaalu. Tavaliselt olid sellisel tegelasel kas kapis pagunitega munder või kätel tätoveeringud. Või siis mõlemad.

Suurlinnade/ülikoolide juurde koondunud intelligendid-munapead polnud toonases ühiskonnas kunagi tooniandja ega normiseadja, filmides helge kangelane ega ammugi mitte poisikeste rollimudel.

Selle kõige najal ja ajal jõuti 1990’tel, riigi vägivallamonopoli murenemise ajal omamoodi kulminatsiooni. Ellu jäid jällegi karmimad, lokkav kuritegevus, omavahelised arveteõiendamised ja massiline narkomaania oli normaalsus üheskoos vaesusega. Meelelahutuse põhivorm – telekast lõputu joruna voolavad krimifilmid ja telesarjad vormis teadvust edasi.

Vabanemise illusioon

Vahepeal näis hetkeks, et Venemaa on sellest arengust välja murdmas. Tõsi küll, näis jällegi neile (minusugustele), kes külastasid peamiselt suurlinnu ja suhtlesid ülikoolide juurde koondunud intelligentide-munapeadega. Omasugustega.

Nüüdne kuritegelik sõda paiskab Venemaa ilmselt veelgi rohkem tagasi. Võib küll vaielda, kas Putini usaldusaluse Jevgenii Prigožini värbamiskampaania vanglatest rindele on ikka selle ajendiks? Või on see pigem iseloomustav detail, kuhu sealne ühiskond/eliit on jõudnud, et taoline röövsõda ja vangide värbamine kahurilihaks on põhimõtteliselt võimalik.

Elu mitte seaduste, vaid „mõistete“ (vene keeles по понятиям) järgi on muutunud Venemaal ka riiklikult valdavaks, sh ka välispoliitikas. Kui kõike otsustab võime endale allutada ja/või siis vähemalt koostööle kallutada.

Ennast võimendav mudel

Venemaa juhtkond ja selle ümber siblivad inimesed on enamasti jõuamentkondade taustaga. Nad ei oska ega tahagi kasutada muid tegutsemismudeleid. Sellest ka loosungid: „võime korrata“ ja muu jõudu ülistav suhtumine. Mitte ainult eliidi, vaid ka rahva hulgas.

Nüüd on sellel kõigel suur tõenäosus ainult süveneda. Vahet pole, kas Venemaa Föderatsioon kui riik selles sõjas võidab või kaotab. Uus annus „kriminaalset romantikat“ on taas ühiskonna vereringlusse süstitud. Kui peaks aga olema juba käivitunud sündmuste ahel, mis viib riigi sisulise lagunemiseni – ehkki formaalselt võib Venemaa koos Moskvas asuva pealinnaga alles jääda – ning riigi vägivallamonopol nõrgeneb (mida ju Prigožini tegevus ilmselgelt näitab), siis ... siis jäävad jällegi ellu tugevamad.

Mis on sellise mõttekäigu kokkuvõte? Aga ilmselt üsna üks – idapiiri täiemahulisest väljaehitamisest kogu Euroopa piires pole pääsu.

---

lugu ilmus siin