Iraani protestide käigus joonistub välja detail, mida kaugelt eemalt ja ilma keelt ning tausta tundmata on üsna võimatu tabada. Nimelt vähemalt osa praeguse Iraani asukatest tajub selles valitsevat režiimi niivõrd võõrana, et muude loosungite hulgas kõlavad järgmised: "Me võtame Iraani tagasi!", "Me oleme suur rahvus!", "Me oleme aarialased ja me ei kummarda araablasi!" (siin viidatakse islamile kui Iraani araabia okupantide religioonile)“
Need ja teised tähelepanekud on tehtud kunagi Iraanis tõlgina töötanud ja praegusi rahutusi tähelepanelikult jälgiv Mihail Krutihin, kellele suur tänu nonde põgusate, jooksvalt muutuvate loosungite tõlkimise eest (soovitan jälgida tema FB lõime või Telegram-kanalit).
Universaalne ja spetsiifiline
Nagu alati, on ka siin võimalik jälgida nii universaalseid kui ka aja/koha-spetsiifilisi elemente
Universaalne on see, et kelle iganes võimu vastu ei hakata, ei räägi protestijad tavaliselt mingist helgest tulevikust, vaid pigem kuulsusrikkast minevikust. Kuldajast, mille juurde on vaja tagasi pöörduda ja siis on kõik automaatselt jälle hästi. Naiivne, kuid arusaadav retoorika, mida on kerge ümbritsevatele seletada ja noid endaga kaasa protestidele kutsuda.
Koha-spetsiifiline on siis see, et kuldajana räägitakse šahh Pehlevi võimuperioodist, mis tõepoolest erines kardinaalselt nii varasemast kui hilisemast. Toonane võim pöördus näoga Läände, üritades juurutada euroopalikke kombeid ja elustandardeid.
Mõistagi oli taoline pööre omakorda päästikuks sellele islamistlikule riigipöördele, mille käigus ja järel usuvägilased hakkasid peale suruma kombeid, mis paljudele võõrad näisid ning on nüüd omakorda mässuni ja vastuhakuni viinud.
Pendliefekt
Universaalne pendliefekt, mida on nähtud lõputu arv kordi varem ja jääb kehtima ka hiljem. Mingi uue ja varasemast erineva juurutamine viib varem või hiljem soovini sellest uuest vabaneda ja naasta eelmise juurde.
Selle tõdemuse pealt saabki vaadata Iraani sündmustest kaugemale. Võimulolev režiim kogub alati endale vaenlasi, neid kes tahaks ise võimul olla ja teha asju kas näiliselt või sisuliselt teisiti. Vastuhakkajaid, kes räägivad vajadusest praegused võimult kukutada või vähemalt niipalju kõrvale puksida, et teistel oleks ka hingamisruumi.
Seda vastuhakku on kergem teostada, kui võimu tajutakse võõrana. Eriti lihtne, kui sellel võõraks-olemisel on ka enam-vähem objektiivseid, arusaadavaid mõõdikuid. Olgu selleks siis suisa väljast tulnud okupandid, võõra usu või ideoloogia pealesurumine jne.
Korduvad mustrid
Afgaanidel oli lihtne olla kõikvõimalike okupantide vastu, olgu selleks britid, venelased või jänkid. Katalaanidel on enam-vähem lihtne Hispaania ülemvõimule vastu olla. Iirlastel ja šotlastel olla Londoni kuningavõimu vastu. Maailm kubiseb nendest näidetest.
Nõukogude ajal oli näiteks eestlastel lihtne olla nõukogude võimu vastu, sest et „vene värk“. Isegi mõtlemisvõimelisematel venelastel oli võimalik vastandada end võimuga, sest et kommunistlikuks nimetatud puna-ideoloogia oli võõras ja kuskil selle taga oli mälestus õigest ja õilsast „õigeusust“ ja muust säärsest.
Ja nüüd loo lõpuks jõuan ma mõneti kurva ohkega praeguste venemaalaste juurde. Absoluutne enamik nendest ei oska ega suuda näha praegust võimu võõrana. Nad ei oska näha oma impeeriumit kurjana, verise mõrtsukana, rahvaste vanglana.
Praeguse Venemaa mõru näide
KGB poolt kaaperdatud riigivõimu ei tajuta võõrana, sest too kuramus oskab nii hästi pugeda oma alamatele naha vahele, lüües variserlikult ette õigeusklikku ristimärki, ehtides end tsaariaegsete sümbolitega ning rääkides „Venemaa rahvaste ühtsusest“
Muuseas just praegune aasta on kuulutatud selle ühtsuse aastaks. Kurja irvena mõjub muuhulgas see, et Moskvas toimunud vastavatele tseremooniatele aetakse kõigi muude hulgas kohale ka setode rahvarõivastes Petseri kandi asukaid, kes peavad seal olema üheks näiteks riigirahva ühtsusest.
Enamasti eksiilis tegutseb küll seltskond entusiaste, kes räägivad sellest, et Venemaa peab lagunema (nt vabast Ingerimaast). Leidub ka neid väheseid, kes saavad aru oma imperiaalse kodumaa olemuslikust kurjusest.
Kuid paraku seni tuleb vaatamata massilistele repressioonidele ja suisa tapatalgutele vaatamata pidada oma eesmärkidele lähemal olevateks neid Iraani mässulisi, kes soovivad olemuslikult ja mitmekordselt võõra võimu kukkumist. Nende huvides töötab võõrvõimu kasutegur.
---
lugu ilmus siin (enne Iraani-vastase ründe algust)
