Gruusia küpsuseksam

Gruusias on ajad taas põnevaks läinud. Koguni nii põnevaks, et paber-ajakirjandus kipub sealsete sündmuste kajastamise tarvis liiga aeglaseks jääma.

Alustan nimelt selle loo kirjutamist teist korda. Esimese panin paberile 6.novembri õhtul, avaldades artikli lõpulausetes lootust, et võimudel jätkub kannatlikkust mitte kasutada meeleavaldajate vastu jõudu. Taolises rahumeeleks-jääda-suutmises nägin ma omamoodi küpsuseksamit.

Kuid paraku juhtus järgmisel päeval vastupidine. Välisvaatlejate hinnangul juba rahunema hakanud meeleavaldajate vastu saadeti politsei. Käiku läksid kumminuiad, kummikuulid, veekahurid ja muu vastav varustus. Kuumavereliste grusiinide jaoks mõjus see aga õli tulle valamisena ning mäsu ähvardas kontrolli alt väljuda. Seepeale läksid võimud sammu kaugemale, kuulutades välja eriolukorra.

Miks Gruusia?
Enne kui olukorra kirjeldamise-analüüsimisega edasi lähen, teen lühikese kõrvalepõike. Kuna hea toimetaja lubas mulle seekord pisut rohkem ruumi, siis seletan mõne sõnaga, miks ma kasutan ikka terminit Gruusia. Teadupärast soovitab poliitkorrektsem seltskond selle asemel pruukida nimetust Georgia.

Milles olla vahe? Aga selles, et riiginimi Gruusia on eesti keelde tulnud läbi vene keele ning selle kasutamine olla solvav grusiinide rahvustundele. Inglispärane Georgia kõlavat sealse rahva jaoks neutraalsemalt. Eriti meelepärane olla aga grusiinide jaoks omakeelse riiginime Sakartvelo kasutamine.

Võtan siiski vastu vaielda. Laensõna Gruusia vahetamine teise laensõna Georgia oleks mitte ainult vastuolus meie keeletavaga, vastu tekitaks ka segadust – on ju olemas USA osariik Georgia, taoline ühekõlalisus tekitab aga liigseid segadusi. Kui rääkida aga Sakartvelost, siis pole seegi täis-neutraalne – tähendab ju see tõlkes kartvelide maad, aga Gruusias elab peale kartvelide veel ohtralt muidki rahvaid, üks uhkem kui teine.

Teisalt - kui selle loogikaga edasi minna, siis peaksime protestima Eesti nimetamise vastu Lätis Igauniaks ja Soomes Viroks. On ju mõlemad vaid ühe, vastavale riigile lähima maakonna nimedest tulenevad.

Ja lõppeks – Eesti keele instituudi vastav töörühm on öelnud, et kõik kolm vormi on ühteviisi kõlblikud. Ning need, grusiinid, kelle käest olen ma seda otse küsinud, ütlevad, et neid nimetus Gruusia ja grusiinid küll ei häiri. Seega, mina jään Gruusia juurde.

Kirev ja liidrita opositsioon
Kuid tagasi Gruusias, eelkõige pealinnas Thbilisis toimuva juurde. Nagu kinnitas üks Gruusia mägipiirkondades töötanud eestlane, jätvat pealinna poliitilised tõmblused ääremaarahva enamasti üsna külmaks. Muudatustest väsinuna üritavat sealsed inimesed vaid oma igapäevast elu käimas hoida. Aga eks see ole samamoodi enamikes riikides.

Mis on pealinna tänavaid täitnud meeleavaldajate nõudmised? Erinevatel allikate väitel kümned kuni sajad tuhanded protestijad nõudsid väga erinevaid asju. Eelkõige valimiste korraldamist õigel ajal, mitte nende edasilükkamist, nagu plaanis valitsus. Tõsi küll, mässu hoogustudes hakati nõudma ka praeguse presidendi Mihhail Saakashvili tagasiastumist, kuid see üleskutse ei ole kuigi tõsine, arvestades, et ega kedagi teist asemele panna pole.

Opositsioonil puudub nii ühtne ideoloogia kui ka liider. Badri Patarkatsishvili, Gruusia jõukaim mees, kes suuresti kogu vastuhakku rahastab, on nüüdseks küll lubanud kandideerida tulevastel presidendivalimistel. Kuid isegi tema annab endale aru, et ega sisulist konkurenti karismaatilisele Saakashvilile pole vähemalt hetkel näha. Nii lubab Patarkatsishvili enda kandidatuuri tagasi võtta, kui peaks ilmuma keegi, kes suudaks opositsiooni etteotsa asudes Saakashviliga võistelda.

Venemaa jälg?
Kas asi on nüüd selles, et opositsiooni rahastaja Patarkatsishvili on oma varandused teeninud Venemaal ja seotud kurikuulsa eksiil-oligarhi Boriss Berezovskiga, või milleski muus, igal juhul süüdistab Saakashvili kogu mäsu korraldamises Venemaad.

Oma telepöördumises väitis president, et Venemaal tegutseb rühm inimesi, kelle eesmärgiks on Gruusia presidendi kukutamine. Vandenõu kinnituseks toodi välja ka Venemaa saatkonna töötajate telefonikõnesid opositsiooni esindajatega.

Kas ja kuivõrd peab taoline väide paika, on kaugelt keeruline hinnata. Nii ehk teisiti saatis Thbilisi maalt välja kolm vene diplomaati ja omakorda Moskva kolm gruusia oma – sellised on juba kord diplomaatilised mängureeglid.

Ma ei kahtle hetkekski, et Venemaal on neid, kellele Saakashvili pinnuks silmas. Samuti on üsna kindel, et taolised tegelased ei kõhkle ära kasutamast Gruusia sisemisi vastuolusid. Kuid need vastuolud peavad siiski olema kohapeal olemas.

Sisemised vastuolud
Võib üsna kindlalt väita, et grusiinid ei ole Gruusia praeguse poliitise kursi vastu. Suund läände ja näiteks liitumissoov NATOga on jätkuvalt rahva hulgas populaarsed. Põhiline, mis vastumeelsust tekitab on, nagu ilmselt enamasti, sotsiaal-majanduslik pool. Ehk siis igapäevane elu-olu. Ehkki riik ja selle majandus tervikuna areneb kiirelt, tajub rahvas, et nende reaalne elu ei parane piisavalt. Läbematult nõutakse seda head elu, mida Saakashvili olla neile lubanud nn Rooside revolutsiooni päevil.

Kahtlemata on mängus ka suur ports nö isiklikku viha. Saakashvili ehk üks suuremaid saavutusi sisepoliitikas on olnud klannimajanduse ehk perekondlikeil sidemeil põhineva korruptiivse skeemi lõhkumine. Majandusvabaduse tasemelt on Gruusia kerkinud edetabelite tippu. Nähtavaim näide on ehk totaalse korrumpeerunud liiklusmiilitsa asendamine toimiva uue politseiga.

Paraku iga taoline muudatus teeb kellelegi haiget. Kümnete tuhandete soojadel kohtadel istunud ametnike vallandamine kahjustas paljude, end seni olulisena tundnud seltskondade enesetunnet ja rahakotti. Võttes arvesse sealse rahva keevalist verd, pole üldse imestada, kui paljudki on vandunud tulist kättemaksu isiklikult Saakashvilile.

Minu eelmise loo lõpus olnud lootus, et võimud suudavad selles kirgede möllus jääda rahulikuks, ei õigustanud end. Vaatamata sellele väidan, et tegu on omamoodi küpsuseksamiga nii Gruusia võimude kui kogu rahva jaoks. Selles eksamis on kaks punkti. Esiteks – kui eriolukord tühistatakse ja mässu nö jääknähtudega suudetakse rahumeelselt hakkama saada. Teiseks – kui väljakuulutatud erakorralistel presidendivalimistel suudetakse säilitada läbipaistvad mängureeglid, mis on ühesugused ka opositsiooni jaoks. Kui mõlemad asjad lahendatakse edukalt, on Gruusia eksami läbinud.

Karmo Tüür
12.11.2007