Sunday, November 11, 2007

Gruusia vol.1

teen nüüd midagi sellist, mida varem pole teinud. olen siiani siia blogisse pannud materjale, mis juba mingis meediakanalis ilmunud. nüüd aga juhtus nii, et kirjutasin Gruusiast loo ja enne kui see jõudis ilmuda, muutus olukord. võtsin loo tagasi ja kirjutan asja ümber. aga nii eksperimendi mõttes panen selle esialgse variandi ka üles.

hea kolleg Rein Toomla on korduvalt kurtnud, et arvutid on tapnud sellise teadusharu nagu tekstoloogia (e. siis see, kuidas tekstid arenevad). nüüd aga saab olema üleval esimene, aegunud versioon ja mõne päeva pärast uus. kes tahab, see võrdleb:)

aga siit siis tuleb esmatekst:
--------------------
Gruusia mäss kui küpsuseksam

Gruusias on taas kord põnevad ajad. Vähemalt välisvaatlusega tegeleva politoloogi jaoks.

Kohapeal, asjas sees keerlevate inimeste jaoks on asi kindlasti vastuolulisem – kes üritab midagi innukalt muuta, kes aga neid muutusi ära hoida. Nii ehk teisiti, ükskõikseks on raske jääda. Seda enam, et tegu on mitmeski mõttes meile sarnaneva ja lähedasegi riigiga, milles toimuv meenutab paljuski meil juba läbitud arenguid.

Mis siis toimub? Pealinna tänavail on meeleavaldajad, erinevate allikate väitel mõnest tuhandest paarisaja tuhandeni. Loosungid kõlavad lõunamaise temperamendiga, süüdistused seda raskemalt.

Mis on põhinõudmised? Aja jooksul need muutuvad, kuid üks on jäänud püsima. Nimelt plaanivad võimud poole aasta võrra edasi lükata parlamendivalimis. No ja opositsioon omakorda nõuab, et valimised toimuks õigel ajal.

Kirev ja liidrita opositsioon
Opositsiooni ühe peamise nõrkusena nähakse liidri puudumist. Sellise liidri, kes suudaks oma karismaatilisuses võistelda praeguse presidendi Mihhail Saakashviliga.

Opositsiooni taga on küll üks mõjukas mees, Gruusia oligarhiks kutsutav Badri Patarkatsishvili. Mees, kes oma varanduse teenis Venemaal ja kes olevat lähedane kurikuulsa Boriss Berezovskiga. Patarkatshisvili rahastab avalikult opositsiooni ja valitsusvastast telekanalit. Tema tegevuses aimdub aga kättemakse, toetas ta ju Gruusia eelmist presidenti Eduard Shevardnadzet ning viimase võimult-tõukamine olevat tõsiselt kahjustanud tema ärihuvisid. Kriitikud heidavad ette, et nüüd ta Patarkatishvili privatiseerinud opositsiooni kui rezhiimi-vahetuse vahendi.

Radikaalsemad rezhiimimuutjad nõuavad koguni monarhia taastamist. Sellele nõudele annab kaalu ka populaarse patriarh Ilja II toetus. Probleem on aga tuttav kõigile monarhistidele – kes peaks olema see õige järeltulija? See-eest on neil vähemalt valikut – ühena vähestest aadlisuguvõsadest elasid Bagrationid üle nii revolutsiooni kui nõukogude aja.

Rahutuste põhjuseks liigkõrged ootused
Rahutuste sisulised põhjused on aga – nagu nad enamasti kipuvad olema – palju proosalisemad. Vaatamata hoogsale majanduskasvule tunneb rahvas, et palgad on jäänud madalaks, hinnad tõusevad, tööpuudus püsib masendaval tasemel. Jõuline võitlus kuritegevusega on viinud märkimisväärselt hulgal inimesi trellide taha, kahjuks tihti just nooremat rahvast ja seda pisikuritegude eest.

Korruptsioonivastane võitlus, mille üle Gruusia võimud ise ja nende toetajad Läänes nii uhked olid, kahandas küll nö tänavakorruptsiooni (nt liikluspolitsei hulgas), kuid rahvas tajub võimu ikkagi korruptiivsena.

Kõige olulisem on ehk aga pettumus. Rahvas, kes Rooside revolutsiooni ajal 2003.a. kandis Mihhail Saakashvili piltlikult öeldes kätel presidenditroonile, on pettunud ja vihane. Nagu mitmed kohapeal käinud kinnitavad, ollakse väsinud ootamast normaalset elu. Seda elu, mida Saakashvili olla neile lubanud.

Kõik see on kindlasti õige ja oluline, kuid tõeliselt põnevaks muudab toimuva jälgimise hoopis muu. Nagu kohapeal viibivad inimesed, sh meie enda head kaasmaalased
Marko Mihkelson ja Jaanus Piirsalu** kinnitavad, on võimude reaktsioon kõigele seni olnud üllatavalt rahumeelne.

Seda aga ma pidasingi silmas, kui loo pealkirjas rääkisin „küpsuseksamist”. Kui Gruusia praegune juhtkond suudab säilitada rahu ja lahendada asi läbirääkimiste korras – lõppegu see siis kasvõi nende endi tagasiastumisega – on Gruusia teinud tohutu sammu edasi. Sammu lähemale sellele poliitilisele kultuurile, kus võim kasutab politseid ja sõjaväge mitte oma naha päästmiseks, vaid ainult elanikkonna kaitseks kaabakate eest,.

Karmo Tüür
6.11.2007

No comments: