hoopis muust: Pärnu

Ausalt öeldes kahtlesin tükk aega, kas panna siia üles ka alljärgnev lugu, kuid lõpuks siiski panin.

Sünnilt pärnakana jälgin huviga seal toimuvat ... enamasti küll oma lemmikajalehe http://www.parnupostimees.ee/ vahendusel. Aeg-ajalt aga ei saa ma vaid jälgimisega hakkama ja ütlen sõna sekka .... no mis teha, olen kord sihuke :)

Nii et lihtsalt vahelduse mõttes - üldsegi mitte välispoliitiline teema:

-----------------------

Otsedemokraatia vs. esindusdemokraatia

Pärnu liuvälja juhtum on palju suurem ja põnevam, kui esmapilgul paistab. Ühest küljest näikse asi väga lihtne olevat – üks seltskond soovis rajada linna avalikku rajatist, teine seltskond oli sellele vastu. Tavapärane olukord – huvide konflikt, mida esineb alatihti kõikvõimalikes olukordades, alates ärist ja lõpetades koduste tööde jagamisega.

Siiski väidan, et tegu on millegi palju laiemaga, omamoodi õpikunäitega ühe noore demokraatia kujunemisel.

Miks nad nii teevad?
Inimestel on kombeks tõmmata enda ümber jooni. Tavalisim neist eraldusjoon “meie” ja “nende” vahel. Et valijate hulk püsib alati suurem kui valitute oma, on ja jääb õhku rahulolematu küsimus, miks nad – võimulolijad – küll ometi nii teevad.

Miks nad võtavad vastu selliseid otsuseid? Miks nad ometi ei kuula mõistuse häält? Miks nad on sellised ..…vestid, kui tsiteerida üht sündsuse piiri ületanud, ent võimule hinge läinud väljendit?
Õppinud politoloogina võin kinnitada, et selles ei ole midagi isiklikku. Eraldi võetuna on ju kõik enam-vähem kenad inimesed. Asi on grupiviisilise otsustamise põhimõttes.

Ja esindusdemokraatia mudelis, mis nii meil kui enamikus demokraatlikes riikides kasutusel on.
Me ei otsusta igapäevaseid linnavõimu küsimusi ise, oleme selle ülesande delegeerinud oma esindajatele. Enamik neist, võimuletõusnuist, on aktiivsed inimesed ja neil on mingid omad huvid, vastasel juhul poleks nad ju jõudnudki sinna, kas pole? Muuseas, enamasti polegi need mingid korruptiivsed erahuvid, vaid valimislubadused, mille eest me nad ise pukki aitasime.

Et saavutada oma huvide ja lubaduste täitmist, peavad nad kõik omavahel mängima kokkuleppemänge. Et mina toetan sinu soove, kui sina toetad minu omi. Niisama lihtne ja tavaliselt ideoloogiavaba ongi see kokkulepete süsteem, mis hoiab otsusetegemismootorit käigus.

Ja aeg-ajalt nad lihtsalt peavad vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid, see on paratamatus. Selliseid otsuseid, mis toetavad enamuse asemel vähemust ja mis suunavad meie ühist maksuraha sinna, kuhu me ise ei raatsiks suunata.

Mida me saame teha?
Ehkki ma ise pole Pärnu linna valija, sõnastan selle küsimuse siiski nii: “Mida me saame teha?” Ikka sellesama loogika tõttu, mida eespool kasutasin – valijaid on rohkem.

Üks võimalus oleks teha oma otsuseid ise. Viia ellu otsedemokraatiat, nii nagu seda Šveitsis tehakse – iga olulisem otsus läbib rahvahääletuse. Aga sel juhul peame leppima, et võimu teostamine muutub palju-palju kohmakamaks ja kallimaks. Iga küsimus tuleb ju kõigile selgeks teha ja rahvas linnaplatsile kokku tuua. Või teha hääletus kohapeal. Ei pea vist edasi seletama, miks see ei lähe – vähemalt mitte alati ja iga kord.

Teine võimalus on ilmutada kodanikualgatust, panna seljad kokku, moodustada huvigruppe või vähemalt koguda allkirju. Just see, mida nüüd tehtigi.

See on ideaal, mille poole püüeldakse kõikjal demokraatlikes ühiskondades – aktiivne kodanikuühiskond. Kodanikud, kellel pole ükskõik sellest, mis nende ümber toimub, ja kes ei pea valimisi oma ainukeseks võimaluseks sõna sekka öelda.

Kuid siin on alati oht – see on lärmaka vähemuse terror. See, et tekib mingi poolprofessionaalne alati rahulolematute punt, kes on kõigele vastu. Eriti nendele ebapopulaarsetele otsustele, millest ühelgi võimul iial pääsu pole.

Kokkuvõtteks
Nii et kumbki variant pole ideaalne, ei otse ega kaude teostatud demokraatia. Ja nagu korduvalt öeldud – demokraatia pole üleüldse hea valitsemismehhanism. Ainult et paremat pole kuskilt võtta. Või oskab keegi soovitada?

Kuniks oleme kokku leppinud mängida demokraatiamängu, peame ära õppima lihtsa mängureegli – kompromiss on möödapääsmatu. Ükskõik milline ainult ühe poole huvides tehtud otsus tekitab pingeid.

Üks ei saa teiseta, võimulepürgija vajab rahvast, rahvas otsusetegijat. See on kas pidev võitlus või koostöö, kõik sõltub osalejate kultuuritasemest.

Eemalseisjana ei saa ma ette kirjutada, mida peaks edasi tegema. Kuid kompromiss oleks ilmselt parim lahendus. Mõlemad pooled saavad sel juhul kanda asja plusspoolele. Teerullitaktikaga korjatakse vaid vaenlasi ja süvendatakse rahva usaldamatust.

Kui suudetakse korraldada professionaalne, neutraalne rahvaküsitlus ja nii opositsioon kui koalitsioon tegutsevad selle tulemust austades, on võitnud Pärnu tervikuna. Ja kellel saab selle vastu midagi olla.

Karmo Tüür,

Tartu ülikooli politoloog