Uus mees on kõnelenud – kas on ka uus mõtteid? Ehkki Dmitri Anatolievitš Medvedev on Venemaa Föderatsiooni presidendi ametis olnud juba pool aastat, võib teda siiski pidada veel uueks meheks. Kasvõi seetõttu, et alles nüüd pidas ta ühe Vene presidendi olulisema kõne – läkituse Föderatsiooninõukogule. Lihtsamal öeldes kõne olukorrast riigis, mida president peab kord aastas pidama.
Vaatlejad kippusid küll ütlema, et tegu oli justkui kahe eri kõnega. Üks osa, mis oli pühendatud välismaailmale ja teine osa, mis rääkis siseasjadest.
Karmid sõnad välismaailmale
Välisteemal rääkides jäi põhiliselt kõrvu näpuga näitamine välisvaenlase peale. Hääles kumedat metalli, rääkis Medvedev sellest, kuidas nii maailma raputava finantskriisi kui Kaukaasia konflikti taga paistab üks allikas – Ameerika Ühendriigid.
Täpsemalt küll, Medvedev nimetas selleks USA praegust administratsiooni. Siit võib ka otsida vastust küsimusele, et miks Venemaa president oma pöördumist tükk aega edasi lükkas. Kõne peeti USA presidendivalimistele järgneval päeval.
Küünik võib siit järeldada, et Venemaal oodati, kas ikka praegune, vabariiklaste kontrolli all olev administratsioon lahkub ametist. Ning kui sai selgeks, et lahkub, siis paiskas ka välja süüdistused. Sellega justkui andes mõista uuele Valge Maja meeskonnale, et uute meestega saab uut moodi rääkida ning kõik saab korda.
Multipolaarsus kui lahendus?
Tuleb tunnistada, et ega Medvedev rääkinud ainult probleemist, vaid pakkus välja ka lahenduse. Selleks on multipolaarsus. Sama lahendus, mida Venemaa on juba jupp aega soovitanud. Et kui kaob ära ühe osapoole ülemvõim ja areenil saab olema palju erinevaid mängijaid, siis saabub stabiilsus.
Venemaa enda muutuvat rolli ja eneseteadvust tähistas parimal moel üks lühike lause, mis kutsus esile kohese tugeva aplausi. „Me ei kavatse taganeda Kaukaasias.“ No ja siis veel rakettide paigutamine Kaliningradi ja muu pudi-padi.
Siseriiklikel teemadel kõneles Venemaa president palju inimlikumal toonil. Tõsi küll, ka siin tõi ta välja vaenlase. Seekord bürokraatia. Bürokraatia kollitab äri, üritab kõik kontrollida, suruda kõike riigi rüppe. Et Venemaal on riigiaparaat suurim tööandja, aktiivseim kirjastaja, parim režissöör, ise endale kohus, ise endale partei ja ise ka rahvas.
Juristi usk seadustesse
Selle kolliga võitlemiseks tuleb kirjutada häid seadusi. Pole midagi teha, Medvedev juristina usub seadusetähe jõusse. Aga ka sellesse, et põhiseaduse kallale minna ei maksa. Vähemalt ei tohi seda nimetada põhiseaduse reformiks, vaid korrigeerimiseks. Seega mitte reform, vaid kohendamine. Mis siin vahet, seda otsustagu igaüks ise.
Kõlavaimad ideed olid ehk presidendi ja parlamendi volituste pikendamine neljalt aastalt kuuele. Peale selle tuli peotäis ettepanekuid valimiskorralduse osas. Enamiku ettepanekute mõte oli, et tuleb suurendada väikeorganisatsioonide kui kodanikuühiskonna aluse rolli.
Eriti põnev oli aga see osa, kus Medvedev rääkis Vene rahva väärtustest. Nendest väärtusnormidest, mis kogu Venemaa riiklikku olemist ja olemust määravad.
Venemaa muutumatud väärtused
Õiglus, vabadus, inimelu väärtus jne. Kõik need on ju täiesti tõsised ja toredad sõnad, ehkki kriitilise pilguga Venemaa ajalugu vaadates ja praegusi väärtushinnanguid uurides ei saa küll öelda, et taolised põhimõtted ka elus kuigi tihti rakendamist leiavad.
Eriti torkas silma nende väärtuste loetelus üks mõte. Nimelt väikerahvaste kaitse. Ning see, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamine oli just selle väikerahvaste kaitse elav näide. Pole midagi teha, kuid koheselt tuli meelde see, kuidas Vene ajaloo õpikute kohaselt on Venemaa laienemine toimunud. Ikka niimoodi, piirirahvaid vabastades.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Et uus mees küll, aga põhimine pole muutunud.
Karmo Tüür
10.11.2008
Vaatlejad kippusid küll ütlema, et tegu oli justkui kahe eri kõnega. Üks osa, mis oli pühendatud välismaailmale ja teine osa, mis rääkis siseasjadest.
Karmid sõnad välismaailmale
Välisteemal rääkides jäi põhiliselt kõrvu näpuga näitamine välisvaenlase peale. Hääles kumedat metalli, rääkis Medvedev sellest, kuidas nii maailma raputava finantskriisi kui Kaukaasia konflikti taga paistab üks allikas – Ameerika Ühendriigid.
Täpsemalt küll, Medvedev nimetas selleks USA praegust administratsiooni. Siit võib ka otsida vastust küsimusele, et miks Venemaa president oma pöördumist tükk aega edasi lükkas. Kõne peeti USA presidendivalimistele järgneval päeval.
Küünik võib siit järeldada, et Venemaal oodati, kas ikka praegune, vabariiklaste kontrolli all olev administratsioon lahkub ametist. Ning kui sai selgeks, et lahkub, siis paiskas ka välja süüdistused. Sellega justkui andes mõista uuele Valge Maja meeskonnale, et uute meestega saab uut moodi rääkida ning kõik saab korda.
Multipolaarsus kui lahendus?
Tuleb tunnistada, et ega Medvedev rääkinud ainult probleemist, vaid pakkus välja ka lahenduse. Selleks on multipolaarsus. Sama lahendus, mida Venemaa on juba jupp aega soovitanud. Et kui kaob ära ühe osapoole ülemvõim ja areenil saab olema palju erinevaid mängijaid, siis saabub stabiilsus.
Venemaa enda muutuvat rolli ja eneseteadvust tähistas parimal moel üks lühike lause, mis kutsus esile kohese tugeva aplausi. „Me ei kavatse taganeda Kaukaasias.“ No ja siis veel rakettide paigutamine Kaliningradi ja muu pudi-padi.
Siseriiklikel teemadel kõneles Venemaa president palju inimlikumal toonil. Tõsi küll, ka siin tõi ta välja vaenlase. Seekord bürokraatia. Bürokraatia kollitab äri, üritab kõik kontrollida, suruda kõike riigi rüppe. Et Venemaal on riigiaparaat suurim tööandja, aktiivseim kirjastaja, parim režissöör, ise endale kohus, ise endale partei ja ise ka rahvas.
Juristi usk seadustesse
Selle kolliga võitlemiseks tuleb kirjutada häid seadusi. Pole midagi teha, Medvedev juristina usub seadusetähe jõusse. Aga ka sellesse, et põhiseaduse kallale minna ei maksa. Vähemalt ei tohi seda nimetada põhiseaduse reformiks, vaid korrigeerimiseks. Seega mitte reform, vaid kohendamine. Mis siin vahet, seda otsustagu igaüks ise.
Kõlavaimad ideed olid ehk presidendi ja parlamendi volituste pikendamine neljalt aastalt kuuele. Peale selle tuli peotäis ettepanekuid valimiskorralduse osas. Enamiku ettepanekute mõte oli, et tuleb suurendada väikeorganisatsioonide kui kodanikuühiskonna aluse rolli.
Eriti põnev oli aga see osa, kus Medvedev rääkis Vene rahva väärtustest. Nendest väärtusnormidest, mis kogu Venemaa riiklikku olemist ja olemust määravad.
Venemaa muutumatud väärtused
Õiglus, vabadus, inimelu väärtus jne. Kõik need on ju täiesti tõsised ja toredad sõnad, ehkki kriitilise pilguga Venemaa ajalugu vaadates ja praegusi väärtushinnanguid uurides ei saa küll öelda, et taolised põhimõtted ka elus kuigi tihti rakendamist leiavad.
Eriti torkas silma nende väärtuste loetelus üks mõte. Nimelt väikerahvaste kaitse. Ning see, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamine oli just selle väikerahvaste kaitse elav näide. Pole midagi teha, kuid koheselt tuli meelde see, kuidas Vene ajaloo õpikute kohaselt on Venemaa laienemine toimunud. Ikka niimoodi, piirirahvaid vabastades.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Et uus mees küll, aga põhimine pole muutunud.
Karmo Tüür
10.11.2008
No comments:
Post a Comment