Ma tean, et niimoodi ei tohiks ajaleheartiklit pealkirjastada, aga lugu Usbekistaniga on juba kord selline. Pisut segane, et mitte öelda enamat.See Kesk-Aasia riik ei jõua meie ajakirjandusse just tihti. Seetõttu olgu esimese hooga antud põgus tutvustus.
Eestist u. 10 korda suurem, 15 korda enam rahvastikku, 10 korda vaesem, pööraselt korrumpeerunud riik on tegelikult väga rikas. Tema rikkus ei seisa kindlasti mitte viljakas maapinnas (põllumajanduslikult kõlbulik on u. 10%), kus ohtra niisutuse varal ning järjest napimate veevarudega kasvatatakse puuvilla, vaid selle maa all.
Gaasirikas riik
Usbekistani suurim rikkus on gaas (kulla, uraani, söe jm kõrval). Viimastel andmetel kuulub Usbekistan oma reservidelt ja tootmiselt kuhugi teise kümnesse maailmas. Mis aga muudab kogu loo siitpoolt vaadates põnevaks, on riigi paiknemine Kaspia mere lähistel ning teadmine, et teoreetiliselt võiks see gaas kunagi jõuda ka Euroopasse. Ning – mis oluline – mitte läbi Venemaa torujuhtmete, vaid läbi EL enda oma.
Mis on aga põhjus sellest kõigest praegu kirjutada? Aga see, et Usbekistan teatas oma lahkumisest Euraasia Majandusühendusest EvrazES. Täpsemalt küll oma kuuluvuse peatamisest, kuid kuna sellist protseduuri pole ühenduses ette nähtud, siis tõlgendavad kõik ülejäänud liikmed seda sisuliselt lahkumisena.
Evrazes moodustati 2000.a. Kazahstani, Kirgiisia, Tadžikistani, Valgevene ja Venemaa vahel ning Usbekistan liitus sellega alles 2006.a. jaanuaris. Nüüd, kaks pool aastat hiljem teatas president Islom Karimov, kes juhib Usbekistani kindla käega juba aastast 1990, et EvrazES on ebaefektiivne ühendus ning tema riik astub mängust välja.
Heitlik välispoliitika
Usbekistani välispoliitika on nagu kõik muugi selles riigis presidendi teha. See, et Karimov valitseb oma maad juba pea 19 aastat sisuliselt põhiseaduse vastaselt ning mittevabade valimiste abil, polegi hetkel oluline. Oluline on, et ta sõlmib liitusid ja lepinguid just nii, nagu hetkel kasulik näib.
Venemaa kontrollitavasse post-sovjetlikesse ühendustesse on Usbekistan kord kuulunud ja siis jälle mitte. Samuti nagu paljuski USA poolt spondeeritud ühendusse GUUAM, mis peale Usbekistani lahkumist lühenes ühe U võrra.
Samamoodi tekkis ja kadus USA lennuväebaas, mis loodi 2001.a. Afganistani naabruses paiknevasse riiki terrorismi-vastase kampaania käigus ning visati välja 2005.a. rahvarahutuste tagajärjel. Tunnistan, et siin kisub asi veelgi segasemaks kui muidu ning selget pilti, kelle mahitusel midagi toimus ning palju inimesi hukkus, pole selge.
Lääne lootused
Selge on aga üks. 2005.a. rahutuste mahasurumise järel pööras Usbekistan Läänele selja, pannes pahaks nonde manitsusi. EL viis sisse sanktsioonid, keelates nt Usbekistani eliidil sissesõidu oma territooriumile. Nüüd aga, paar päeva pärast seda, kui EL enamik oma sanktsioone maha võttis, teatas Karimovi Usbekistan oma ühistegevuse peatamisest EvrazES raames.
Kokkulangevus? Kuidas võtta. Venekeelne inforuum tuletab meelde Karimovi režiimi vanu patte, ingliskeelne meedia räägib lootustest. Põhiline lootus Euroopa jaoks on Usbekistani gaasiressursside ümbermeelitamine loodavasse Nabucco-nimelisse gaasijuhtmesse, mis peaks Kaspia mere energiavarusid tooma eurooplastele koju kätte EL oma toru kaudu. USA lootus on saada taas kasutada Usbekistani lennuvälju.
Lootusi on mitmeid ja mujalgi. Küsimus on aga selles, kas ja mida tahavad usbekid ise? Tuleb tunnistada, et katsed kohalikku meediat või pressiteateid jälgida ei anna eriti palju lisainfot. Nii jääbki vaid oletada. Üks võimalus on, et Usbekistan pöörduski läände.
Karmo Tüür
22.11.2008
No comments:
Post a Comment