Trumpi viis telefonikõnet

Iga ametisseastuva riigipea puhul järgitakse erilise tähelepanuga tema esimesi liigutusi. Et kas uus tegelane käitub tavakohaselt või mitte. Kui esimesed sammud tehakse vastavalt protokollile, järgides eelkäijate poolt sissetallatud rada, siis võib kergendatult hingata – asjad jätkuvad teada teid pidi. Iga kõrvalekalle tekitab aga küsimusi – et mida nüüd siis sellest kõigest välja lugeda?

Kuna USA presidenditoolile on aga praegu asunud kehastunud kõrvalekalle eelnenust, siis põrisevad trummid juba ette ja pasunad kuulutavad hädasignaali: „Kel kõrvad on, need kuulgu! Olge valmis!“ Tõsi küll, milleks valmis olla, pole veel selge. Või ikkagi on?

Iga uudis ei vaja kommentaari. Aga mõtestamist?
Nii ehk naa oli täiesti ootuspärane, et ka minu tagasihoidlikku isikut torgiti mitmete meediakanalite poolt küsimusega: „Kuidas tõlgendada Trumpi telefonikõnet Putinile?“ Ja seda torkimist tehti juba ette, ilma et teada oleks vähimatki infokübet.

Ajakirjanike poolt vaadatuna on mõistetav soov saada uudise kõrvale ka kommentaar. Kuid no ausõna, ei osanud ma etteulatuvalt mingit mõtestatud kommentaari anda ega leidnud ka midagi sisukat nendes pudemetes, mida mõlema poole (USA ja VF) ametlikud säutsud pakkusid.

Kuid siis hakkas kiusama professionaalne huvi. Et no kas tõesti ei saa endast välja pigistada mingit mõtestatud üldistust. Ning hakkaski idanema. Noh ja nüüd ma siis proovingi selle millegi kirja panna. Mitte ehk ajakirjanduse jaoks, vaid nii endale ja kaashuvilistele.

Ratsukäiguga Hiinast Austraaliasse
Esiteks. Viis kõnet. Austraalia, Jaapan, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa. Seda siis mitte kõnede tegemise, vaid tähestikulises järjekorras.

Mis on sellel pildil valesti? Aga kuhu jäi Hiina? Et nagu ikkagi ÜRO julgeolekunõukogu liige? Suurbritanniaga on asi selge – selle peaministriga Theresa May toimus esmakohtumine juba näost-näkku formaadis. Seega on ülejäänud julgeolekunõukogu liikmed esimese soojaga kaetud. Aga Hiina?

Ja Austraalia? Einoh suur riik mõistagi, terve kontinent ja puha ... no aga ikkagi? Miks peab Valge Maja uus peremees vajalikuks rääkida Canberraga ja mitte Pekingiga? Ilmselt on vähemalt osa vastust selles, et Trumpi ärritab selline konkurents, mis kuidagigi tema seisundit pisendab. Sellest ka loosung: „America First!“

Trumpi gloobus
Teiseks. Proovime nüüd ennast lahti rebida oma harjumuspärasest Tootsi gloobusest ja istuda Trumpi gloobuse otsa. Selle gloobuse, kus USA on esma-, au- ja keskkohal. Kuhu siis helistati?

Helistati itta. Sellesse suunda, mida me seni tunneme trans-atlantilise koostöö teljena. Euroopasse. Saksamaa ja Prantsusmaa – loogiline, kas pole? Euroopa Liidu võtmeriigid ikkagi. Noh ja Suurbritannia kui nüüdseks selle veidi väline liige. Mis võisid olla teemaks? Eks mõistagi seesama transatlantiline koostöö ehk NATO. Ja ilmselt ka kollektiivsed vabakaubanduslepped, mis Trumpile nii väga ei meeldi.

Helistati läände. Ehk siis üle Vaikse ookeani. Jaapan ja Austraalia – kah loogiline ... suuremad tegijad selles piirkonnas, suurimad kaubanduspartnerid ja senised liitlased. Ilmselgelt kõne all selle piirkonna regionaalne ja rühmaviisiline koostöölepete nägemus, mida Valge maja tahab asendada Ameerikale kasulikumana näivate kahepoolsete lepetega. Mäletate: „America First!“

Blokiväline Moskva
Noh ja siis helistati Moskvasse. Kohta, millega ei seo USA’d ei NATO, NAFTA, TTIP, TPP ega muud keerulise nimega ühendused, mida on raske meelde jätta ja seetõttu ka ära katkestada. Aga kellega seob vähemalt üks huvi. Nn terrorismivastane sõda (mis minu meelest on jabur mõttekonstruktsioon, sest tagajärje vastu suunatud tegevus on väheviljakas, aga see selleks). Ehk siis võimalik koostöö Süürias ja regioonis laiemalt.

Ja (mis on oluline) ei räägitud sellest, mida Kreml tegelikult kuulda tahtis, ehk siis sanktsioonide tühistamisest.

Noh ja loomulikult ei räägitud sellest, millest kõnelevad see-eest urgitsevad ajakirjanikud, analüütikud ja muu ärritav luurerahvas, ehk siis kahte meest ja meeskonda siduvatest ärihuvidest. Näiteks naftast. Seekord väiksete tähtedega kirjutatust. Kui mis huvitab vägagi Ameerikat. „America First“ ikkagi!

Alternatiivne reaalsus
Mida siis kõigest sellest järeldada? Midagi umbes sellist nagu seni on öeldud Vladimir Putini kohta, et too elab ja askeldab oma reaalsuses.

Donald Trump elab ka enda reaalsuses. Alternatiivses. Ja tegutseb vastavalt selles kehtivale loogikale.

Seega tuleb tema tegude tõlgendamisel ja ennustamisel lähtuda mitte enda peas eksisteerivast soovmõtlemisest (et küllap kõik läheb nii nagu senini kombeks), vaid hoopis tolle efektse juuksepahmaka all toimuvast. „America First!“

-----------

pilt võetud siit