Infomonopoli kadumine

Kes meist poleks kuulnud väidet, et „elame nüüd tõejärgses ühiskonnas!“ Eks selles üteluses ole omajagu tõtt (vabandust korduse pärast, kuid see sõnake „tõde“ saab siin tekstis ohtralt esinema).

Kuid sama palju kui on selles väljendis tõtt, on temas ka midagi kunstlikku, konstrueeritut, et mitte lausa öelda – eksitavat.

Esiteks, kui me väidame, et elame tõejärgses ajastus, peaks olema võimalik määratleda ka tõe-eelset ja tõe enda valitsemise ajastu. Noh olgu, põhimõtteliselt võib väita, et valgustus-eelne ajajärk oli ühtlasi ka tõe-eelne, pelgalt uskumustele rajanev. Ning et positivistlik, teaduspõhine, kõik-on-mõõdetav mõtteviisi etapp oli Puhta Tõe võidukäik. Ning et nüüd on Tõde langenud ja veheldakse taas vaid uskumuste ja (väär-)arvamustega.

Kas tõde on tõesti otsa saanud?
No aga ei ole ju nii. „Tõde“ (seekord teadlikult jutumärkides) on ju alati olnud see, millele me ise selle tõeväärtuslikkuse omistame. Küsimus on vaid kriteeriumites, mida me selleks kasutame. Kuid ma ei hakka sellel teemal pikalt peatuma, sest jutu iva saab olema muus.

Teiseks pole see „tõde“ (mida iganes see ka ei tähendaks) ka nüüd kuhugi kadunud. Pole lakanud eksisteerimast igavene püüdlus teadmiste järele. Uued avastused, täpsustavad metoodikad jne lükkavad vanu pool- või väärtõdesid ümber. Kuid ka see pole oluline.

Oluline on aga see, et tegelikult elame me paljude tõdede ja hägustuva autoriteedi maailmas. Internet koos sotsiaalmeediaga on vallandanud tõelise revolutsiooni, lammutades hierarhiaid. Perekondlikke, pedagoogilisi, riiklikke, kõige laiemas mõttes ühiskondlikke hierarhiaid.

Inforevolutsioon
Kui veel hiljuti oli info monopoliseeritud ressurss, siis see olukord on lakanud olemast. Tõde oli see, mida rääkis tõeteadja, tõehoidja, tõekuulutaja.

Piltlikult istus laua otsas pereisa, kes lõikas teabepätsist infoviile ja jagas seda jaopäralt. Ning ülejäänud lauasolijatel polnud mingit muud varianti, kui tänulikult tarbida seda, mida anti. Ja kui ei olnud piisavalt tänulik või muidu patune, siis sind nuheldi.

Pedagoog klassi ees oli Tõe vardja. Tema räägitu lihtsalt pidi tõde olema. Ja ninatark õpilane, kes püüdis klassis oma arvamust öelda, sattus heal juhul ebasoosingusse. Ning hoidku taevas, kui sa eksamil proovisid oma nägemust kirja panna, mitte korrata õigeid sõnu.

Riigivanemad nautisid sisuliselt usujuhi rolli. Mida ikka võimu või kiriku kantslist lausuti, see ka vastuvaidlematule täitmisele kuulus. Või muidu ... noh teate küll! Seaduse vääramatu jõud, kirikuvande alla panemine jne.

Monopoli kadumise ärritus
Võrdne juurdepääs infole on aga need vanad hierarhiad lõhkunud ja tekitanud illusiooni, et igaüks on tõe juurde pääsenud ja võib seda levitada. Või kas see ikka on illusioon?

Pereisa väljamõõdetud infokääru tarbimine on läbi. Õpetaja ei pruugi enam olla targeim inimene ruumis, iga naga võib nutiseadet näppides esitada küsimuse või vastuväite, mis paneb heal juhul pead vangutama ... või siis ärrituma. Riigil pole enam absoluutset autoriteeti, sest iga ilmakodanik võib leida piisavalt mõttekaaslasi, kes kinnitavad, et süsteemis on midagi mäda ja vaja on vastu hakata!

Atomiseerunud (info-)ühiskond on senise tõehoidmise illusioonis olnud tingliku eliidi jaoks mitte lihtsalt ärritav, vaid ka ohtlik. Kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ja araabia kevadete laine näitab, et senise jaotusahela alumised otsad võivad vastu hakata.

Tõdede paljususe ajastu ohud
Pihustunud ühiskond, vanade tõepüramiidide varisemine, kaosele sarnanev olukord on kaheti ohtlik.

Esiteks võimaldab see ülihõlpsalt manipuleerimist. Üha uute pooltõdede ja võltsuudiste joaga on võimalik suunata heitunud seltskonda, keda ei ohja enam seni vankumatuks peetud hierarhia. Antielitaristlikku ängi saab konverteerida valimistulemusteks, tänavarahutusteks või muul moel senistele nö eluperemeestele vastuhakkamiseks.

Teiseks aga tekitab segadus ja „uute väärtuste“ levik absoluutselt loomuliku iha ankurdada end millegi vana ja väärika, tuntu ja kontrollitud külge. Ka seda osa heitunuist, keda otsivad rahutul ajal tuge rahvuslikest, religioossetest vms väärtustest, on võimalik mõne alternatiivi pakkuva infokahuriga suunata.

Nii et me elame mitte niivõrd tõejärgsel, kuivõrd paljude alternatiivsete tõdede ajastul. Omamoodi (info-)revolutsioonilisel ajastul, mille kohta üks klassik on öelnud, et „ühed enam ei saa, teised ei taha vanaviisi jätkata.“ Infomonopol on kadunud. See muudatus lõhub tuntud ja loob tundmatuid võimalusi. Kas suudame neid tunnetada ja kasutada?

----------

pilt võetud siit