1950.a alanud Korea sõda pole siiani läbi saanud. Küsimus pole isegi selles, et kahe Korea vahel pole siiani sõlmitud rahulepingut (kehtib vaid ajutisena sõlmitud vaherahu), vaid nö suur pilt pole siiani muutunud.
Jah, ametlikult loetakse Korea sõja lõpuks aastat 1953, kuid Põhja-Korea jaoks pole see siiani läbi. Liitlased toonases sõjas – Hiina ja Venemaa – on jätkuvalt Pyongyangi selja taga. Pea-vaenlane ehk USA on seni karistamata. Korea poolsaar on ikka veel lahutatud kaheks osaks.
67-aastane sõda jätkub
Põhja-Koreas on nüüd juba üles kasvanud kolm põlvkonda, kelle jaoks kestab permanentne sõda. Ka riigi pooljumala staatuses olevad liidrid on jõudnud kolmanda põlvkonnani selle sõna kõige otsesemas mõttes – valitsemine on päritava monarhia tavade kohaselt läinud vanaisalt pojale ja nüüd pojapojale.
See tilluke riik (Eestist vaid u 3 korda suurema pindalaga) on maailma militariseerituim. 25 miljonisest elanikkonnast 1 mln on relvade all, reservi suuruseks hinnataks koos kõikvõimalike nö paramilitaarsete üksustega 6 mln. Sisuliselt kõik olemasolevad ressursid suunatakse militaarsetele eesmärkidele, sh ülejäänud maailma jaoks üha muret-tekitavama tuumavõimekuse arendamisele.
Taktikaline väljapressimine
Nö taktikalises plaanis on kõik üsna lihtne ja arusaadav. Majanduslikus mõttes sügavas augus istuva riigi jaoks on pidev sõjaoht režiimi legitimiseerimise vahend. „Meil on raske, aga see on kõik vaenlaste süü, ja ainult MINA saan neid ohjeldada“ – see retoorika on üsna universaalne, aidates võimul püsida ka muidu üsna saamatuid tegelasi.
Relvastuse arendamine sellises olukorras saab samuti lihtsa seletuse. Põhja-Korea omapärase majandusmudeli lahutamatuks osaks on saanud relvastatud santaaž. Raputad aga jälle relvi ning vaatad, kuidas hirmunud naabrid midagi maitsvat lepituseks pakuvad. Ainult et raputus peab igakord olema rängem kui varem, sest muidu harjub ülejäänud seltskond sellega ära.
Strateegiline arusaamatus
Aga strateegilises plaanis on asi keerulisem, et mitte öelda arusaamatu. Mida võib Kim III näha nö lõpp-eesmärgina? Kas lihtsalt lõpuks ometi võimalus oma põlisvaenlasele USA’le vastu hambaid anda? See pole ju ausalt öeldes realistlik. Või saada kogu poolsaar oma võimu alla? Ma ei suuda uskuda et Põhja-Korea seltsimehed siiralt arvaks, justkui ootaksid lõunapoolsed korealased päästmist ja tervitaks oma vabastajaid lillede ja punalippudega.
Samavõrra ettekujutamatu oleks Koreade ühendamine Lõuna-Korea baasil. Esiteks ei sooviks majanduslikult heal järjel olev lõunanaaber endale saada 25 miljonit masendavalt ajupestud ja sama masendavalt vaest kaasmaalast. Teiseks oleks selle vastu kindlasti Hiina ning tõenäoliselt ka Venemaa, sest taoline liitumine tugevdaks USA positsiooni regioonis.
See kõik kokku tähendab aga seda, et seni 67 aastat kestnud kummaline sõda kestab tõenäoliselt edasi, sest suur pilt pole muutunud. Põhja-Korea liider on valmis jätkama oma seni edukalt toiminud väljapressimistaktikat. Tema selja taga seisvad Hiina ja Venemaa näevad hea meelega seda oga USA istmikus omal kohal olevat. Seoul peab seetõttu jääma ka edaspidi pantvangi staatusesse, nagu ka laiem julgeolekupilt.
---
No comments:
Post a Comment