Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumis-lepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega väga ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri eks-president, eks-kuberner, eks-kodanik Mihheil Saakašvili.
Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodaniku-allumatusel. Need mehed, kes ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikena. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes enda raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.
Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohaletoodud täiendavatest politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendisaadikud, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks enda lähedust sellele allumatule rahvale.
Saakašvili motivatsioon
Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mida ta omab – see on karisma – ja seda instrumenti, mis saadaval on – nö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel muutunud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.
Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jüünud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka nö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku, lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?
Vastastik solvumine
Saakašvili ja Porošenko on üksteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.
Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis selle nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.
Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohalik korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt-tulnud võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liigselt üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppateinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jällegi – missugune tänamatus!
Kodakondsus kui võti
Porošenko-poolne käik Saakašvililt kodakondsuse äravõtmisega näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all) kõlab äärmiselt ebaveenvalt – seda et Gruusias oli ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.
Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihhail Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu – võimendab ainult seda muljet, et tegemist on isiklike suheteklaarimisega.
Nii ehk naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis aga saab edasi?
Teine tulemine poliitikasse
Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui tema saatjaskonna vastu. Tõsi, juhul kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, siis kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt kah kuigi seaduslik.
Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees teha saab, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praeguseid võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et süüdistada on mille eest.
Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili – on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment