„Me oleme tsivilisatsioonide sõjas ja tavapärastest valitsustevahelistest ning diplomaatilistest pingutustest ei piisa selle sõja võitmiseks“ – nii dramaatiliselt põhjendab Leedu ekspeaminister Andrius Kubilius vajadust luua Ukraina päästmiseks nn Marshalli plaan.
Selle nägemuse kohaselt on käimas heitlus Lääne ja Venemaa vahel. Venemaa on valmis kasutama misiganes võtteid, hoidmaks Ukrainat enda mõjusfääris ning Lääs peab otsustavalt tegutsema, et Moskva oma eesmärke ei saavutaks.
Küsimus polevat ainult Ukrainas, vaid laiemalt Lääne ja kitsamalt Euroopa võimes enda eest seista. Lastes minna Ukrainal, laseme me laguneda oma mudeli usutavusel ning mahitame Moskvat üha uutele agressioonidele.
Rahakotiga tankide vastu?
Ega iseenesest pole nn Kubiliuse plaanis midagi uut. Analoogseid mõtteid on veeretatud ennegi, peale Krimmi annekteerimist Venemaa poolt on see vist kolmas kord, kui Ukraina päästmise vajadusest nii kõlavas sõnastuses räägitakse.
Eriliseks teeb Kubiliuse algatuse see, et koostöös teiste prominentsete tegelastega õnnestus Kubiliusel üleskutsele saada kõigepealt Leedu Seimi ning seejärel juba ka Euroopa parlamendi Rahvapartei fraktsiooni toetus.
Plaani tugevus ja nõrkus on selle lihtsuses – Ukrainale tulevat anda raha. Väga palju raha. 5 miljardit aastas 5 aasta jooksul ja lisaks veel 3% Euroopa Liidu eelarvest. Asjaomaste isikutega rääkides saab aga õige kiirelt selgeks, et taoline abi on ilmselt kõige halvem mõeldavast, kõlades umbes sama mõtekalt nagu rahakoti asetamine öisele tänavale, lootuses et see aitab võidelda vaesusest tuleneva kuritegevuse vastu.
Eesti eesistumine kui instrument
Miks kõik see, nüüdseks juba värskuse kaotanud mõte hetkel meie jaoks aktuaalne on? Aga seetõttu, et Eesti EL eesistumine on sellesse plaani sisse õmmeldud kui sobiv hetk saamaks kavale täiemahuline toetus. Noh või siis vähemalt heakskiitev äramainimine Idapartnerluse tippkohtumise dokumentides.
Ukrainat tuleb aidata, selles pole kahtlustki. Agressiooni ohvri aitamine on sama elementaarne nagu tänaval komistanud inimesele abikäe pakkumine. Kuid nagu igasuguse abiga, nii peab ka nüüd olema üüratult ettevaatlik, et see abi ei osutuks hoopis väetiseks Ukraina peamisele probleemile – kõikjaletungivale korruptsioonile.
Kui Moskva on milleski hea, siis korruptiivsete praktikate eksportimises, selle vähkkasvaja levikule kaasa-aitamises sihtriikides. Ukrainat saab aga aidata eelkõige Ukraina ise, muutudes oma asja-ajamises läbipaistvamaks ning vat selles saame me küll abiks olla, toetades kasvõi erinevate e-valitsusvormide juurutamise algatusi.
—
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment