Sada aastat tagasi toimus midagi erakordset. Ei, see ei olnud üks, eraldiseisev ega ühekordne sündmus, vaid pigem teatud murdepunkt sündmuste jadas, mis lõppkokkuvõttes kujundab meie elu siin ja praegu.
Nõukogude aegse kooliharidusega inimesed mäletavad seda kui Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, mille käigus endises Vene impeeriumis olla võim üle võetud tööliste ja talupoegade poolt. See on vaid üks, pealegi üsna vigane vaatenurk toimunule. Ajaloolilisi tõdesid on alati mitu, igaüks sellest kõneleja nägu.
Mõistmaks mingit ajaloolist sündmust tuleb see asetada konteksti. Soovitan seda teha kolmeastmelisena: vaadata otsa sündmusele endale, teiseks seletada lahti sündmuseni viinud protsess ning kolmandaks mõtestada, kuhu see välja viis. Ehk siis esitada kolm küsimust: mis, miks ja mis edasi?
Mis? Mis siis ikkagi toimus? Tõsikindlalt võib väita vaid ühte – tsaarivõim Venemaal lakkas. Kodanik Nikolai Romanov pani ameti maha. Võim vedeles tänaval. Tegelikult oli ta servapidi ripakil juba jupp aega ning selle üleskorjamise katseid oli olnud mitmeid.
Senise riigivõimu suutmatust impeeriumit hallata oli tajuda juba ammu ning seetõttu oli ka paljudes peades küpsenud plaane see võim tänavailt üles korjata ja ise mängu juhtima hakata. Oli nii neid, kes tahtsid taastada nö vana normaalsust, kui ka mängureeglite muuta tahtjaid. Kommunistid-sotsialistid-enamlased … nimetage neid kuidas tahate, olid vaid ühed nende hulgas.
Mitte mingit „objektiivset paratamatust“, et just see kamp lõpuks võimu kaaperdab, ei olnud. Jutt töölis-talupoeglikust revolutsioonist on hilisem fiktsioon. Ainukesed, kes suutsid organiseeritult võimudele vastu hakata, olid soldatid ja madrused, kes olid väsinud koera-elust. Lenini „meeskonnal“ (kui tänapäevaselt väljenduda) õnnestus lihtsalt see rahulolematus ja võimekus enda jaoks parimal moel rakkesse panna.
Miks? Kuidas oli olukord sinnamaani jõudnud, et väliselt hiilgav impeerium osutus sisemiselt nii hõredaks? Alustuseks tuleb lihtsalt tõdeda, et ükski riik pole igavene, ka neil on oma sünni-, kasvu, hiilge- ja hääbumistsüklid. Täpseid daatumeid omistatakse neile tagantjärele ja tihti meelevaldselt.
Millal algas Vene impeeriumi allakäik? Kas sel hetkel, kui tühja riigikassa täiteks otsustati maha müüa Alaska? Või saabus see kaotusega Vene-Jaapani sõjas? Või nn 1905.a revolutsiooni käigus? Ehk koguni veelgi varem, talurahvaseaduste aegu? Õiget ja ühest vastust ilmselgelt ei ole.
Üks on aga selge, selle sõdade kuhila järel, mida me praegu nimetame I Maailmasõjaks oli Venemaa kokku varisemas. Olgem ausad, enamik sõjast räsitud Euroopa riike olid üsna samas seisus. Purunes neli impeeriumit ning tekkis kobarate viisi uusi riike.
Mis sai edasi? Riigiloome protsessid pole kunagi ägedamad kui suurte sõdade ajal ja järel. Vanad lojaalsuse-ahelad on katkenud, uued eliidid otsivad võimalusi kujundada endale sobivamaid, kasutades hetkel müüvaid loosungeid. Aegade hämarusest arusaadava jõu ja jumalast antud võimu legitimeerimise kõrvale asusid rahvuslikud ja ideoloogilised seletused, kuid võimuehituse lugu on alati üks: justnimelt mul/meil on õigus siin pinnal valitseda, sest nii on õige ja õiglane!
XIX sajandil rahvusromantismi pinnalt võrsunud vaimu- ja võimujanune seltskond kasutas laguneva impeeriumi äärealadel olukorda ära nii kuis oskas. Keskvõimu murdumise järel nõrgenenud kontroll haarati oma kätte nii Balti provintsides kui Kaukaasias, Ukrainas, Moldovas ja Valgevenes. Mõni neist irdumiskatsetest keerati Venemaa poolt tagasi varem, mõni hiljem, kuid oh kui vale oleks arvata et see protsess lõppes siis või on lõppenud nüüd.
Siit jõuamegi loo alguses tõdetu juurde – sada aastat tagasi toimunud jõnks ajaloolistes arengutes pole üks ja ühekordne arusaamatus. Kommunismi utoopilist loosungit lehvitanud õõvastav sotsialistlik eksperiment on küll läbi saanud, kuid Impeerium pole mitte kuhugi kadunud. Kindlasse ja kuldsesse minevikku tagasi tahtjaid leidub siiani ning ka üsna lähedal meie ümber.
—
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment