Lahterdamise materdamine

Igasugune lahterdamine on kunstlik ja teatud määral eksitav. Ilma lahterdamiseta aga ei saa me hakkama.

Ühe hea kolleegi sotsiaalmeedia seinal läks lahti suuremaks tapeluseks, kui ta otsustas üles panna populaarse meemi, mis räägib kõigi inimeste võrdsusest. Isiklike solvangute piiril balansseerides tõestasid täiesti arukad inimesed üksteisele, et erinevused rasside vahel on ikka olemas. Ja teised, täpselt sama arukad, küsisid vastu, et mismoodi need erinevused avalduvad, kui enamik inimesi kannab endas erinevaid geenimustreid, kuuludes korraga suisa mitmesse rassi.

Kuna me pole võimelised tajuma kõike ja korraga, peame me asju ning nähtusi liigitama ja lahterdama. Vastasel korral me läheksime lihtsalt hulluks või meid tajutaks "normaalsete" inimeset poolt hulluna.

Lahterdamisest hinnanguteni

Nii et öelda, et lahterdamine, kategoriseerimine, süstematiseerimine on halb, on sama mõtekas kui öelda, et "õppimine on halb" või et "teadus on kurjast"

Halvaks võib ehk nimetada väärtushinnangute omistamise erinevatele kategooriatele. Öelda et isasloom on parem/targem/osavam kui emane ... noh ja kindlasti parem kui vahe- või kahesooline. Et ühe komberuumi esindajad on rikkamad ja ilusamad, sellepärast et ...

Nad kõik on erinevad. KÕIK! Nii üksikobjektidena kui mingite rühmadena. Subjektiivselt või objektiivselt määratletud kategooriatena.

Talupojatarkus

Venelastel on hea ütelus: „чем дальше в лес, тем больше дров“ ehk siis: mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Et eemalt vaatad – on mets üks tükk. Ainsuses. Kui aga lähed sinna metsa sisse, siis näed, et pole metsa üks tükk. On palju puid. Mitmuses. Ning iga puu on erinev – üks on sirge, teine kõver. Üks on toekas, teine mäda. Kolmas pole üldse puu, on hoopis põõsas.

Muuseas, ka selle venekeelse ütleluse tõlgendusi on vähemalt kolm erinevat, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et me tegeleme alati üldistuste ja lihtsustustega. Mida suurem üldistusaste, seda suurem on samas ka sellesse lihtsustusse sissekirjutatud viga.

Jätame hetkeks kõrvale nö intuitiivsed kategooriad nagu mees ja naine, must ja valge jne. Võtame ühe sama sagedasti kasutatava jaotuse: noor ja vana. Või mis veel hullem, sotsioloogide ja muude taoliste poolt armastatud mõiste „vanuserühmad“. Noh näiteks 0-20 aastat vana, 20-40 jne. Et siis kui sa oled sündinud viis minutit enne keskööd, kuulud sa ühte rühma. Ja kui peale keskööd, kuulud teise rühma ja sa oled hoopis teise käitumis-mustriga. Eksole ju?

Ellujäämise küsimus

Teaduslähedased inimesed tõdevad nüüd noogutades – tegu on sotsiaalsete konstruktsioonidega. Usupõhised tegelased lähevad selle peale aga ilgelt närvi ja käratavad, et see kõik on üks veesegamine, et must on must ja valge on valge ning et hämamine tuleb ära lõpetada ja ära keelata ning veel parem, ära põletada!

Kuid mis peamine - me peame endale tunnistama, et oma piiratuse tõttu pole meil lahterdamisest pääsu. Ja ka see lahterdamine pole ei hea ega halb. See on paratamatu ja ellujäämiseks vajalik.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis