Majandus-sanktsioonid mõjuvad Venemaale hästi, Balti riigid aga kannatavad ja neil saab ainult halvemaks minna. Nii võib lühidalt kokku võtta uurimust, mida Peterburis hiljuti esitles sealne Pribaltika uuringute assotsiatsioon*.
Kui palju sellesse assotsiatsiooni asutusi või liikmeid kuulub, pole hetkel oluline. Tekst ise on aga kompileeritud ilmselt mitme autori algmaterjalidest, seda ilmestavad mitmed vasturääkivused.
Venemaa on rünnaku all
Venemaa rolliks on selle teksti järgi olla ohver. Venemaa on langenud majandusliku agressiooni ohvriks, talle on kuulutatud kaubanduslik sõda (siin ja edaspidi on tegu osundustega trükise vastavatele lehekülgedele – lk 4).
Venemaa agressiooni Ukraina vastu kui sanktsioonide lähtepunkti mõistagi ei mainita. Vaid ühes kohas tõdetakse ebamääraselt, et „2014 aasta sündmused viisid suhete halvenemiseni, kuid nad olid juba niigi pikalt degradeerunud“ (lk 42). Teisal mööndakse, et EU sanktsioonid järgnesid Ukraina riigipöördele 2014.a (lk 47)
Kuid Venemaa ainult võidab olukorrast, kuna ta viis sisse vastusanktsioonid, need aga „mitte lihtsalt ei neutraliseeri USA ja EU poliitika negatiivseid tagajärgi, vaid ka tugevdavad Venemaa rahvusvahelist autoriteeti“ ning lubavad arendada oma majandust (lk 9).
Pribaltika
Pribaltika – nagu seda tekstis läbivalt kasutatakse – on geopoliitiliselt laetud termin, peegeldades keskus-perifeeria suhet. Impeeriumi keskmest vaadates on tegu lihtsalt ühe mereäärse provintsiga, millel puudub subjektsus. Territoorium, mitte iseseisvad riigid.
Ja need veidrad Baltika-äärsed nähtused käituvad äärmiselt ebamõistlikult – kunagi transiidi arvelt priskelt elanud sadamapiirkonnad on oma russofoobia tõttu majandusliku katastroofi äärel! Majanduslike sidemete taastamise perspektiivi pole näha. Pribaltikas tervikuna ja Eestis eraldivõetuna lõppes mõistlik ettevõtluskliima juba aastal 2007. Endise majandusliku koostöömudeli taastamine pole otstarbekas, sest pribaltika riigid ajavad venevastast poliitikat! (lk 36)
Ning üleüldse, mis sõltumatusest saab ikka rääkida, kui Tallinn, Riia ja Vilnius kuuluvad NATO ja EU ridadesse? (lk 26)
Euroopa ja Venemaa ühtsus
Balti riikide majandusmudel on suhteliselt stabiiline ja selle stabiilsuse allikaks on rahalised suhted Euroopaga ning sõltuvus kaubandusest Venemaaga (lk 15). Tõsi küll, seoses mitmete kriisidega ja mh Brexitiga Euroopa võimekus oma piiririike toetada väheneb ning käesolev kirjatükk viitab, et ainus mõistlik alternatiiv oleks pöörduda Venemaa poole. (lk 18) Paraku on Balti riigid võtnud kursi suhete hävitamisele Venemaaga ning see on võtnud pöördumatu iseloomu (lk 20).
Euroopa enda majandusliku ja poliitilise integratsiooni mudel on end ammendanud. (lk 40) Euroopa (NB! mitte EU) ja Venemaa võiks moodustada ühtse terviku, üksteise huvisid austava majandusliku organismi. Venemaa ja Euroopa juhtivate majandusjõudude majandused täiendavad ideaalselt üksteist … kuid Balti riigid on asunud selle terviklikkuse hävitajate etteotsa!
Euroopas kaotavad sanktsioonidest absoluut-skaalal enim Saksamaa ja Poola, kuid suhtarvudes oma majandusse Leedu, Läti ja Eesti. (lk 11)
Ohtrad vastuolud
Suurimaks vastuoluks on hinnang Balti riikide enda rollile. Mõnes tekstijupis on nad „sanktsioonide initsiaatorid ja nende karmistamise suurimad toetajad“ (lk7, lk 45) või koguni „de facto algatajad“ (lk 43). Samas kokkuvõtvas, ilmselt teise autori poolt sõnastatuna osas öeldakse, et sanktsioonid polnud Balti riikide „toodang“, kõigi oma ambitsioonide juures pole neil riikidel pole neil sellist mõju (lk 59)
Teine vasturääkivuste kobar mahub suisa kahele kõrvuti lehele. Rääkides vene transiidist ja selle rollist Balti riikide majanduses, tõdetakse järgemööda: „transiidiküsimused politiseeritakse paratamatult ning muutuvad mitte-majanduspõhise arutelu osaks“, seejärel „transiit on pelgalt välismajanduse tehniline instrument“ ja kolmandaks „transiit on vastastiksõltuvus“ (lk 20-21). Iga väide ise on ju õige, aga omab täiesti erinevat loogilist taustsüsteemi ning ühe hingetõmbega nende väljaütlemine mõjub pehmelt öeldes veidrana.
Transiidi läbiv roll
Transiit on ka teise vasturääkivuse kohaks. Ühest küljest esitatakse retooriline küsimus, et kas transiidi lõpetamine on ikka mõistlik tegu (lk 21), teisalt tõdetakse, et Moskva ise võttis kursi transiidi ületoomisele juba 1990’te lõpus, mil Krimmini jäi veel 15 aastat (lk 28). Balti pealinnade russofoobne poliitika on viinud sinnani, et Venemaa suunab kaubavood oma sadamasse ja aastaks 2018 viiakse nt nafta vedu läbi balti sadamate nullini. (lk 33-34)
Tõsi küll, vahepeal tõdetakse, et Venemaa enda sadamad ei suuda omavajadusi veel katta (lk 38) ning Pribaltika sadamate kasutamine jääb möödapääsmatuks (lk 22) ning näiteks väetiste käitlemiseks oma võimekust pole üleüldse (lk 31). Aga nii ehk naa, ikkagi on kaubavedu sõltuvuses poliitikast ja tegu on klassikalise null-summa mänguga: mida enam kaupu läheb vene sadamatesse, seda vähem jääb neid balti omadesse (lk 34).
Kuna Venemaa tõmbab oma transiidi siit välja, siis degradeerub balti vastav infra ja neid ei taha isegi Hiina enam mitte (lk 39)
Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et vaatamata kogu kriitikale on tekstis ka täiesti adekvaatseid lõike ja hinnanguid. Nii näiteks tuuakse ära arvandmeid, mis tõepoolest peegeldavad Balti riikide eelarvete ja EU toetuste omavahelisi suhtarve ning transiidivoogude kahanemist nii absoluutarvudes kui ka suhtes majanduse üldnäitajatesse
Akadeemiliselt neutraalseks jääb ka väide, et aeg on näidanud Balti riikide ja Venemaa vahelise koostöö kahanemist, mistap riikide poliitika on nihkunud vastastikuse eemaldumise radadele (lk 30)
Emotsionaalselt laetud vahehüüatused tulenevad aga teksti (põhi-)autorit, kes hiljuti mh ka teatas, et Balti riikide ja Venemaa vahel ei saagi suhteid olla, kuna siinpool on tegemist surnud tsooniga, Tšernobõliga.
—
* (Проблемы и перспективы экономических отношений России и государств Прибалтики в условиях санкционных режимов. Nikolai Meževitš, Российская ассоциация прибалтийских исследований. 2017.a. 63 lk)
—
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment