Mihheil Saakashvili arreteerimine Kiievis tõstab ohtralt küsimusi Ukraina kui õigusriigi kohta. Miks ei võetud teda kinni siis, kui ta (väidetavalt ebaseaduslikult) murdis toetajate abil üle riigipiiri? Miks ta peeti kinni nüüd, kui ta oli juba jõudnud oma karismaatilisel moel pidada kümneid, rohkem või vähem spontaanseid kihutuskoosolekuid?
Inimese arreteerimine – olgu siis kohtuotsuse alusel või mitte – on üsna äärmuslik abinõu. Kodaniku suhtes võib olla käimas kasvõi kümme uurimist, kuid arreteerimine on õigustatud juhul, kui on alust eeldada, et vabaduses viibimise ajal võib ta kedagi-midagi oluliselt kahjustada.
Otse loomulikult pole Mihheil Šaakashvili mingi ingel, tema käre meel ja kõike muud kui tavapärased tegutsemismeetodid on tekitanud talle vaenlasi nii et vähe pole, olgu siis kodumaal Gruusias või nüüd Ukrainas. Kuid tegu on ülimalt nähtava figuuriga, kelle ümber toimuv paneb kõike vaatama suurendusklaasiga.
Muuseas, Gruusiast rääkides – üks väga paljudest küsimustest – kas endine president antakse nüüd Gruusiale välja?
Mihheil Šaakashvilile ei tohi kehtida teistsugused reeglid kui ühegi teise kodaniku suhtes. Seaduseees on kõik võrdsed – see on õigusriigi aluspõhimõte. Ja nüüd peab Ukraina seda baas-teesi järgima hiilgavalt puhtalt ja igas mõttes korrektselt. See on praegustele Ukraina võimudele kas suurepärane võimalus tõestada enda euroopalikkust ... või siis masendav võimalus põruda.
---
lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt
No comments:
Post a Comment