Kui teil on õnn tunda mõnda grusiini, siis küsige temalt hinnangut Mihheil Saakašvili kohta. Kui tunnete kolme, küsige kolme käest korraga. Aga olge ettevaatlik – selles kultuuris pole hallil viitekümmet varjundit. Ragisevad seinast seina hinnangud ja omavahelised vaielused on garanteeritud. Nõjatu vaid tooli seljatoele ja tee mõttes märkmeid. Arutelu suubumine pikkadesse toostidesse ja kurnavasse külalislahkusesse on garanteeritud.
Kohe-kohe 50-aastaseks saav Saakašvili on raiunud enda nime Gruusia lähilukku suurte ja vastuoluliste tähtedega. Kui aga erinevaid arvamusi summeerida, siis sõelale jääb hinnang: enne Mišat oli riik sügaval tagumikus, tema esimesele valitsemis-ajal algas hämmastav muutumine, kuid teises tsüklis hakkas see edulugu kuhtuma ning nüüd on kõik tagasi libisemas vanasse roopasse.
Võit punase ja musta „bezpredel“ üle
Ausõna ma ei tea, kas ja kuidas saaks eestipäraselt väljendada seda sõnakest „bezpredel“ ... kas „kõiki piire ületav ohjeldamatu karistamatus?“ Igatahes igaühele Gruusias enne Saakšvili võimuletulekut elanule on need terminid arusaadavad. Ehk siis politseiline ja kriminaalne karistamatu vägivald.
Punase (pagunite värvist tuleneva) ehk politseilise korruptsiooni murdmine on asi, millest räägivad kõik kui tõelisest ime- ja eduloost. Kui varem ostsid liiklusmiilitsad endale teejupi ja tegelesid sellel sisuliselt röövelliku teemaksu sissenõudmisega, siis see kadus koos kõigi seniste mundris kurjategijate vallandamisega. Kuu aega hiljem olid teedel uued mehed, uutes autodes, uutes mundrites ja täiesti teise töökultuuriga.
Must ehk kriminaalne bezpredel väljendus vangla-kultuuri domineerimises ühiskonnas. Obšaki ehk kriminaalse ühiskassa sissemaksete kogumine kõikjalt ja kõigilt, tsooni-eetika üldkehtivus, kriminaalsed vägivalgsed razborkad isegi koolides. Panete tähele, et selles lõigus domineerivad venekeelsed vangla-žargoo sõnakesed ... kõnekas, kas pole?
RobinHood’lik tee- ja veinitegu
Teine asi, mille üle iga sealne elanik kõige ehedamat ja siiramat tunnustust on valmis avaldama, on teede ehitus. Aastakümneid lagunenud ja sõidukõlbmatuks muutunud asfaldijäänukite riba maantee asemel sundis inimesi tihti rajama alternatiivseid radasid põldudele ... mis seisid suuresti tühjalt.
Saakašvili riiklikud toetusprogrammid põllumajandusele ja mühisev teede-ehitus pööras selle pildi pea peale – kasutuseta seisvat põllumaad kohtas harva ja autod sõitsid maanteel nagu kord ja kohus.
Gruusia peamine au ja uhkus – viinamarjakasvatus ja veinitegu – sai endale uue hingamise. Vanade veiniväljade sertifitseerimine ja uute rajamine ning veinitegemise viimine range kontrolli alla kaotas rasvase häbipleki grusiinide kuuereväärilt – veinivõltsimise. Kui veinimeistril polnud ette näidata pabereid, et kuskohast ta sai piisavas koguses viinamarju, tootmaks näiteks tonni veini, siis läks kõik see tonn (tõenäoliselt suhkru ja toiduvärvi abil valminud) kraami mahakallamisele.
Tõsi küll, paljudel ajas harja punaseks see, kuskohast kõigiks nendeks programmideks raha võeti – see oli suuresti populistlik ja RobinHoodlik meetod riigikassa täitmiseks. Aga tulemus, et seni kriminaalses raharingluses altkäemaksudena jne liikunud raha suudeti riigikassasse suunata, oli kõike seda väärt.
Kõikjaleulatuvad reformid
Lootustandvate, inglise keelt oskavate noorte õpetajate toomine isegi ääremaistesse koolidesse. Läbipaistva tollisüsteemine loomine. Bürokraatia kahandamine absoluutse miinimumini. Vee, elektri ja gaasivasrustuse tagamine 24/7. Vene gaasisõltuvusest lahtiraiumine ning selle asendamine Iraani ja Azeri alternatiivse varustusega. Masendavalt lokkava narkomaania allasurumine. Oi neid asju on palju, mida veel üles lugeda.
Peamine muudatus, mida Šaakašvilil õnnestus saavutada, oli grusiinidele Oma Riigi tunnetuse tagasi-andmine. Noored mehed tahtsid taas teenida oma riigi sõjaväes ja politseis. Inimesi hakkas riiki tagasi pöörduma, nt seni Kreekas redutanud kaasmaalasi ja seda suisa külade kaupa.
Loomulikult mõista külvas selline raginal ja hoolimatu kõige ja korraga muutmine massiliselt rahulolematust. Vanade toiduahelate läbiraiumine ja seni end elu peremeestena tundnud inimeste kõrvale tõrjumine või suisa türmi panek kasvatab verivaenlaste hulka nagu pärmi peal. Teise ametiaja jooksul raugenud innukus ja päevavalgele ujunud tipptaseme korruptsiooni juhtumid viisid olukorrani, kus Gruusia valijad olid valmis hääletama kelle iganes poolt, saamaks vaid lahti seni imesid korda saatnud Saakašvilist.
Läbikukkumine Ukrainas
Peale valimiskaotust Ukrainasse lahkunud Mihheil Saakašvili pöördus oma ammuse sõbra, nüüd Ukraina presidendi ametis oleva Petro Porošenko juurde. Mõte panna nö varjaag Odessa oblastisse ametisse tundus olevat briljantne – kui keegi üleüldse suudab seda korruptsioonipesa tühjaks rookida, siis ainult väljastpoolt tulija.
Paraku oli olukord aga siin sootuks teistsugune. Kui suhteliselt kompaktses Gruusias suutis kogu võimutäiust jõhkra hoolimatusega kasutav Saakašvili suunata korruptiiv-kriminaalsed ressursid riigikassasse, kasvatades kordades Gruusia eelarvet, siis Odessas sattus mees otsekui unenäolisse kummituppa, kus kiirelt joosta ja tugevalt lüüa ei õnnestu ... kõik liigutused sumbusid venivasse korruptiivsesse ämblikuvõrku.
Peatselt jõudis Saakašvilile kohale, et katla ühes servas ei õnnestu keeta selgemat suppi kui mujal. Miša robustselt raksuv, läbikukkumisest toituv raev pöördus keskvõimu, oma senise kamraadi ja tööandja vastu. Petro Porošenkost ja Mihheil Saakašvilist said vaenlased, üksteise peale siiralt solvunud vastased. Porošenko poolt vaadatuna hammustas Miša teda seni toitnud kätt, Saakašvili omakorda nägi Porošenkos senise oligarhilise mudeli alahoidjat ehk reeturit.
Kaheldav perspektiiv
Edasist te kõik juba teate. Saakašvililt võeti mitte-veenvatel asjaoludel ära Ukraina kodakondsus, mille saamiseks ta pidi omal ajal loobuma Gruusia omast. Riigituks meheks muutunud endine kõikvõimas ja lääne liitlaste poolt toetatud mees otsustas teha comeback’i Ukraina poliitikasse, eeldades et ukraina ühiskonnas kääriv rahulolematus võimaldab tal korrata kunagise Rooside revolutsiooni efekti.
Ukrainasse sissemurdmine rahvamassi abil andis selleks ju isegi lootust – umbes samamoodi õnnestus Saakašvilil omal ajal Tbilisis tõrjuda võimult senine president Eduard Ševardnadze. Kui jällegi – olukord toona Gruusias ja praegu Ukrainas on äärmiselt erinev. Jah, mõlemal pool on piisavalt rahulolematust, kuid Porošenko võimu legitiimsust vaidlustavad siiski vähesed.
Saakašvilil pole mandaati – erinevalt toonasest Gruusiast – olla seaduslik võimu ülevõtja. Teda ei saa nimetada „opositsiooniliidriks“ selle sõna üldistavas mõttes – neid liidreid on palju ja teiste toetus Saakašvilile on pigem situatiivne ning oportunistlik. Kuid Mišal on vähe kaotada ja palju võita. Ehkki selle võidu tõenäosus on ülimalt väike ning taolise võimaluse vastu töötatakse raskekahuritega.
Alternatiiv? Jah Saakašvilil on alternatiive ja isegi mitu. Üks neist on pöörduda tagasi Gruusiasse, taastada oma kodakondsus ning toetudes seni allesjäänud poolehoidjatele alustada kõike otsast peale. Teine on maabuda mõne mõttekoja juures ja asuda raamatuid kirjutama. Kuid ma oletan, et selleks on Mišal veel liiga palju püssirohtu salves. Mees saab 21.detsembril alles 50-aastaseks.
---
No comments:
Post a Comment