Kujutage ette järgmist olukorda. Hiina kogub kokku ida-Euroopa valitsus-lähedased eksperdid ja toob nad nädala-ajasele konverentsile Pekingisse. Paneb need eksperdid omavahel küünarnukkidega tõuklema, et tõestada, missugune riik suudab pakkuda Hiinale paremaid tingimusi, et just nende juurde toodaks investeeringuid.
Tõsi küll, hiinlasi endaid konverentsil toimuv suurt ei huvitagi, ida-eurooplaste ettekannete ajal istuvad saalis korraldajate poolt vaid haigutavad statistid, kes mobiil-telefonide näppimise vahele teevad hajusaid märkmeid.
Ja siis saabub kogu konverentsi omamoodi tipp-hetk. Lugupeetavad eksperdid taritakse raudteejaama, istutatakse rongi ning saadetakse pealinnast ühte provintsilinna. Tõsi küll, see „provintsiaalne linnake“ on suurem kui nii mõnigi ida-Euroopa riik ise ja ühendustee kahe linna vahel uhkem kui enamikus Euroopas näha. Aga see ongi eesmärk omaette. Panna külalised ahhetama imperiaalse vägevuse ees. Ja seda trikki on kasutatud läbi aegade. Erinevate suurjõudude poolt. Ning alati edukalt.
Mäng ahnusele
Mastaabitunnetusega pahviks löödud eksperdid istuvad vagunis ja vaatavad aknast välja. Kõrgtehnoloogiline imerong lendab mööda lõputust kraanade metsast. Ümberringi ehitatakse, ehitatakse ja ehitatakse. Teed, sillad, viaduktid, linnaosade kaupa kerkivad majakarbid. Betoon ja teras, teras ja betoon.
Vaguni-aknast vaatab välja ida-eurooplane ja mõtleb: „Oh sa poiss, kus siin on pappi!“ Nö riigimehelik tegelane temas lisab: „Kui saaks kogu sellest arengust osakesegi minu riiki tuua, meil on kõigest sellest nii puudu!“ Näljane ja ahne sisemine tegelane lisab: „Ehh, kuidas ma saaks ennast selles kõiges oluliseks muuta?“
Olles ise olnud üks nendest rongis-istujatest, oli mul õnn istuda üritust kureerinud kõrge kohaliku tegelase kõrval. Sain esitada küsimuse: „Aga kuidas teil õnnestus üle saada peamisest takistusest, mis meil tekiks iga taolise ehituse juures? Iga rajatis toob ju kohalike vastuseisu – ehitage kuhugi mujale!“ Hiina seltsimees muigas vaikselt vastuseks: „Kui valitsus ütleb, et ehitame siia, siis nii ka tehakse!“
Investeeringute varjukülg
Võimsate uus-ehitiste jalust viiakse elanikke külade kaupa mujale, küsimata arvamust, rääkimata inimõigustest või loodushoiust. Ja see hoolimatu käitumismuster pole omane ainult koduses mandri-Hiinas tehtavale. Küsige nt Kagu-Aasia või ranniku-Aafrika riikidelt, kes on hiina investeeringuid juba pikemalt maitsta saanud, kas ja kuivõrd õnneliku nad on toimuva üle?
Aga miks ma ikkagi nimetan toimuvat Suureks Illusiooniks? Hiina sõnum oleks jutskui – me oleme valmis teiega jagama oma majandusedu. Jah, Hiina tahab tõepoolest investeerida, otsides rakendust oma terase- ja betoonitootmise võimekusele, masinaehitusele jne. Kuid Hiina enda majanduskasvu senikestev ime – meeletu hulga elanike väljatoomine vaesusest – on tuginenud töökohtade toomisest mujalt enda juurde. Ning neid töökohti ei plaani nad käest anda.
Ma ei väida, et Hiina poolt pakutud programme (16+1; Uus Siiditee; Üks Tee, Üks Vöö jne) tuleks vältida. Ja investeeringuid on alati juurde vaja. Lihtsalt tasub meeles pidada, et – oh üllatust – Hiina ei tee neid pakkumisi meile lähtudes meie huvidest, vaid enda omadest.
—
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis
No comments:
Post a Comment