Julgeolekul on mitu nägu

Eesti Päevalehe mahitusel puhkenud debatt Eesti julgeoleku teemal on äärmiselt tänuväärne, paraku on sellel üks sügav puudus – takerdutakse isikutesse. Kes mida saavutas ja kes milles läbi kukkus. Väikeses riigis on eksperte alati liiga vähe, olgu kõnealuseks valdkonnaks kas assüroloogia või astrofüüsika. Keskendudes klikke püüdvale personaalsele vastandumisele pilbastame me selle vähesegi võime kumuleeruda uue teadmise saamisele.

Sestap soovitan teha seda, mida igas akadeemilises dispuudis – jätta kõrvale nimed ja sildid ning rääkida põhimõtetest, keskenduda personaalsete erimeelsuste rõhutamise asemel ühise arusaama saavutamisele. Muuseas, see lähenemine omab ka täiesti julgeolekulist mõõdet: kas endised ja praegused ametnikud, sõjaväelased, poliitikud ja eksperdid tegelevad kraaklemisega või ühise asja ajamisega.

Suurem pilt

Esiteks tuleb Eesti julgeolekuhinnang asetada suuremasse pilti. Meie olukorra defineerib ära Venemaa soov panna proovile praegune maailmakord. Nagu seab oma ülesandeks üks sealseid sõjakas-patriootilisele suunale rõhuv seltskond Rodina, kelle praegune, Putini-valimiste eelne loosung kõlab „нам нужен новый мир!“ (me vajame uut maailma).

Venemaa kindralstaapides ringleb uskumus, et praeguse maailmakorra üks alustalasid – kollektiivse julgeoleku organisatsioon NATO – on tegelikkuses pabertiiger. Piisab seda tiigrit korralikult sakutada ning ta hajub tuulde nagu miraaž. Mõistagi oleks hea enne seda sakutamist tiigrit piisavalt närvutada ja sisemiselt nõrgestada, et siis juba võimalikult vähese riskiga see jõukatsumine ära teha.

Nüüd soovitan astuda vene kindralite kingadesse ja vaadata võimalikke stsenaariumeid. Kuskohas ja mis tingimustel see mõõduvõtmine ära korraldada? Kas siduda peamise vastase ja kõnealuse (paber-)tiigri selgroo USA väed kuskil arktilistel jääväljadel või Lähis-Ida kõrbetes? Panna proovile partnerite soov asuda üksteise kaitsele kuskil marginaalses konfliktis, jättes kõigile olulisimatele pealinnadele võimaluse säilitada nägu ja vaadata mujale ... noh näiteks kuskil Balkani piirkonnas? Või siis korraldada provokatsioon oma kodanike ja rahvusvähemuste kaiste sildi all Baltimaades?

Psühholoogiline valmisolek

Väga küüniliselt võttes pole geopoliitilise vaeguse käes kannatajatel ükski stsenaarium halvem ega parem kui teine. Igal taolisel plaanil – ja lähtume eeldusest et need plaanid on läbi töötatud koos võimalike A ja B stsenaariumitega on küljes kaks konksu. Üks on maksumus nii inimkaotuste kui rahalises-ressursilises mõttes. Teine on aga riigi poliitilise juhtkonna soov seda plaani käima tõmmata. Ja see teine on märkimisväärselt olulisem kui esimene.

Seega jõuame järeldusele – meie julgeolekupilti määrab suurel määral ära see, mida arvab üks üsna kitsas ringkond seltsimehi Kremlis. Kas selle arvamuse kujundamises mängivad rolli meie okkad ja siilid? Jah. Niivõrd kui nad suudavad meid ennast ja meie liitlasi veenda, et mitte ainult meie pole kaitstavad oma liitlaste poolt, vaid et ka meie oleme väärtuslik kaitse-element meie liitlastele. Liitlus pole ühesuunaline tänav. Meie nimel ja pärast peab tasuma välja astuda.

Üks milles soovin toetada varem välja öeldud seisukohti – meie kollektiivse julgeoleku jaoks otsustav hetk võib saabuda nii umbes paari aasta pärast. Selles aja-aknas, mil jõuab (vähemalt formaalselt) lõpule Venemaa armee-reform ning millal Venemaa praegusel presidendil on vaja määratleda enda ja lähikonna tulevik. Ehk siis vahemik 2020-2024.

Mitmenäoline mäng

Lõpetuseks – meie julgeolekul on mitu nägu. Ühed on nende meeste ja naiste näod, kes siin Eestimaal tegelevad siis kas sõjalise või psühholoogilise, informatsioonilise või poliitilise julgeoleku ülesehitamisega. Mida vähem neis nägudes omavahelist vimma ja mida rohkem koostöövaimu, seda parem.

Teised näod on need, kes vaatavad meid liitlaste poolt. Mida rohkem on neis heakskiitvat poolehoidu ja valmisolekut ühistegutseda, seda parem. Selleks on vaja nii omavahel kokkusobivat rauda kui diplomaatilisi ponnistusi.

Kolmandad on need näod, kes vaatavad meid kalkuleeriva pilguga, otsides võimalusi meie arvelt oma enesehinnangut upitada. Muuseas, nad ei vaata niivõrd meid kui Eestit, kuivõrd kogu liitlaskonda. Ja mida rohkem nad näevad üksmeelt ja tegutsemistahet ning -võimet, seda parem meile.

Ja päris viimasena üks täiesti rakenduslik soovitus, mis muuseas parandab ka meie julgeolekut. Ründa ideid, mitte inimesi! Rünnates oma oponenti personaalselt, leiad sa vaenlase ja vähendad ühisosa. Veendes teda ümber võid leida liitlase ja veenmise käigus aru saada ka omaenda seisukoha nõrkustest.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis