Kurdistan meenutab miraaži. Ta justkui terendaks seal kuskil, kuid mis see täpselt on ja kuidas kohale jõuda, ei oska öelda seni mitte keegi peale idealistide ja unistajate.
Meie mätta otsast vaadatuna on kõik ju väga lihtne – senise segaduse, jõuga joonistatud riikide varemeil võtab üks rahvas kätte ja otsustab ise oma tuleviku üle. Sünnib uus riik, ülejäänud noogutavad tunnustavalt ja elu läheb senisest paremini edasi. Aga Lähis-Idas pole kunagi olnud midagi lihtsat ja selget ning kurdide küsimus pole erand.
Riikluse illusioon
Riik algab piirist. Õigemini küll territooriumist, kuid seda defineeribki piir. Jälle meie mätta otsast vaadatuna - kõik näib ju lihtne, siin on jõgi, seal meri ja need määravadki meie loomulikud piirid. Mõnel pool tuleb lisaks arvestada rahvuslikke/keelelisi traditsioonilisi asualasid ning kõik on ju lihtne. Tõmba aga piir paberile, märgi maha ja kõik saab kombe.
Kas te suudate aga kujutada ette midagi keerulisemat kui piir keset kõrbe? Traditsioonilistest asualadest rääkimine piirkonnas, kus elu ja sõda on pulbitsenud inimkonna algusaegadest kokkusurutud ning läbipõimitud mitmekesisuses – see ajaks tõsise rahvuskonservatiivi esimese viie minutiga hulluks.
Kurdide kui maailma suurima riigita rahva – hinnanguliselt u 40 mln in – asuala jaguneb nelja praeguse riigi vahel: Türgi, Süüria, Iraan ja Iraak. Kuid nende riikide piirid joonistati liivale ning Ottomani impeeriumi varemetele I Maailmasõja järel ning kaugeltki mitte kohalikke olusid-tavasid arvestades, vaid tüübilise koloniaalse üleolekuga. Järgmist joonistamist ilma vähemalt sama ränga sõjata ilmselt toimuda ei saa. Eriti juhul kui võtta aluseks nö „Suure Kurdistani“ kaarte, mis ulatuvad Vahemerest Pärsia laheni.
Majanduslik illusioon
Kurdide de facto riikliku olemusega moodustis Põhja-Iraagis oli oma hiilgehetkel päris arvestatavalt heal järjel. Kuid see jõukus tuli naftast ning nagu enamasti kipub juhtuma, soosib maa seest voolav nö loll raha autokraatlikke tendentse riigiloomes. Kui riigi toimimiseks vajalikke ressursse tuleb otsida paljudest väikestest allikatest (nn tark raha), siis peab riik arvestama oma ühiskonnaga, massiivse ühetaolise rahapumba olemasolu võimaldab valitsejal asuda pooljumala rolli.
Kurdi rahval pole nö Ühe Suure Juhi kummardamise kultuuri, see ühiskond on pigem klannipõhine. Klannis sees omakorda aga valitsevad kõike muud kui demokraatlikud mängureeglid ning rahavoogude ümberjagamine toimub lojaalsuse alusel.
Naftakeskse majanduse eripära on kõikvõimalike kosilaste mõjutustegevus. Kui veel kümmekond aastat tagasi olid selleks peamisel USA globaalse haardega kompaniid nagu Exxon, Chevron jt, siis viimastel aegadel muutub üha nähtavamaks Venemaa kohalolek, eelkõige riikliku kompanii RosNeft kaudu. Valemit ei muuda lihtsamaks asjaolu, et pääs maailmaturule toimub suuresti läbi Türgi kulgeva naftajuhtme abil, kuid Türgi suhe kõige kurdide teemalisega on äraütlemata valulik.
Rahvuslik illusioon
Noh aga ehk on olemas selline üheselt mõistetav suurus nagu kurdi rahvas? Oh üllatust, pole sedagi. Piirkonnas pole üldiselt oluline mitte rahvuslik, vaid usuline kuuluvus, kurdidest u 80% liigitatakse islami sunniitliku usulahu alla, kuid on olemas nii šiitlikke ja isegi kristlikke vähemusi kui ka pool-paganlikeks peetavaid tulekummardajaid jne.
Keeleliselt on pilt vähemalt sama kirju – lisaks erinevustele kurdi keele kõnelejatele seas (peamine rühm ehk kurmandži keele kandjateks loetakse u pooli kurdidest) on ka nt paar miljonit vanapärsia keelt rääkivat kurdi kui ka kurdikeelseid mitte-kurde. Öelda et kõik kurdid on ühesugused võrduks samaga kui väita et ukrainlased ja venelased on üks ja seesama.
Kurdistani võimalikul territooriumil elavad vähemused (nt religioosne vähemus jaziidid) on ajuti ja puhuti valmis sõdima ka kurdide poolel pool-müütiliseks kasvanud kuulsusega Peshmerga ridades, kuid võib mürki võtta, et vajaduse korral pööratakse torud oma seniste relvavendade vastu.
Kõik see ei tähenda, et kurdidel puuduks õigus omariiklusele. See on neil sama hästi olemas kui tiibetlastel, šotlastel või katalaanidel. Kogu küsimus on aga selle omariikluse saavutamise teekonnas, suuresti protseduurilises selguses. Kuid selguse asemel on meie ees udukogu ja ka sihtmärk ise meenutab paljuski miraaži.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment