Tšehhi dilemma

Jälgides Tšehhi presidendivalimisi, tahaks vägisi kasutada mõnda tsitaati Šveikist, kuid see oleks liiga sterotüüpne. Enamasti taanduvad need ühemõõtmelistele lausetele, nt „Terve tšehhi rahvas on simulantide bande.“ Aga tegelikkus on risti vastupidine – pole siin midagi ühemõõtmelist ega –mõttelist.

Hetkel võib väita vastupidist – nii selget polariseerumist näeb poliitmaastikul harva. Hetkel valimissõelale jäänud kaks presidendikandidaati on nõnda erinevad kui vähegi võimalik. Noh olgu, mõlemad on kõrgharidusega pensionieas meesterahvad, aga sellega vist ka sarnasused lõppevad.

Praegune president, nüüdsete valimiste esimese vooru populaarseim Miloš Zeman on läbi-lõhki rahvamees, eluaeg poliitiliselt aktiivne ja püüab lihtsama rahva hääli, kõneledes Euroopa Liidu vastu ja Venemaa poolt. Tema vastu astunud Jiří Drahoš kehastab aga tüübilist eliidi esindajat: teadlane, endine Teaduste Akadeemia president, poliitliselt sõltumatu tegelane on aga populaarne nooremate, edukamate, haritud linlaste hulgas, nähes riigi tulevikku veelgi tihedamas seotuses Lääne klubidega.

Valimisseaduste muutmise mõju

Varem täis-parlamentaarne Tšehhi Vabariik võttis eelmiste presidendivalimiste eel kätte ja otsustas, et saagu presidenti valida rahvas. Nõukogude perioodi ajal ja järel mõõduka poliitilise vabameelsuse kantsi etteotsa valiti seeläbi vastasmärgiline tegelane. Jah, Tšehhi presidendil on peamiselt sümboolne esinduslik ülesanne, kuid jutt on märgist, mitte persoonist.

Jätame hetkeks päris- ja kohanimed kõrvale ja vaatame asja tuuma. Igas ühiskonnas, kogukonnas ja tegelikult ka igas inimeses on kaks poolust: alahoidlik ja uuendusmeelne. See, et neid omadusi soostereotüüpselt liigitatakse emas- ja isaspoolele, pole hetkel oluline. Alalhoidlik pool laseb segastel aegadel ellu jääda, kuid närvutab aja jooksul elujõu. Uuendusmeelne, piire ja kombeid eirav pool võimaldab arengut, kuid muserdab tavasid ... mis omakorda kehutab alalhoidlikkuse lipu alla kogunejaid.

Selles see praegune Tšehhi dilemma seisnebki: osa seltskonnast tahaks oma riigi ja rahvaga edasi minna, nähes üleeuroopastumises võimalust. Teine osa aga soovib riigi lukku keerata ning jääda saareks muutuste meres.

Kolmandad osapooled
Kuna Tšehhi on EL ja NATO liige, siis praeguses võrrandis pööravad alahoidlikud jõud paratamatult pilgu kolmanda osapoole suunas. Või õigemini – sel hetkel on kolmandal osapoolel lihtsam oma agendat läbi suruda, pakkudes alternatiivi teisele, antud juhul euro-atlantilisele suunale.

Nii pole põrmugi imestada et Tšehhi praegune president, nädala pärast toimuvate valimiste teise vooru favoriit Miloš Zeman suhtleb vabalt nii Venemaa kui Hiinaga. Hiljutine suurejooneline visiit Moskvasse ja kohtumine Vladimir Putiniga on vaid üks episood paljudest, mis laseb Zemanit venemeelsena märgistada. Hiina kohalolek Euroopa selles piirkonnas läbi oma majanduslike projektide on väga märgatav ning Tšehhi on üks Uue Siiditee sõlmpunkte.

Alalhoidlikkuse – antud juhul siis euroskepsise – ilmingud piirkonnas on nii ilmsed, et üks Venemaa monarhistlik telekanal Tsargrad kommenteeris seda kui Austria-Ungari impeeriumi ehk „vana hea Euroopa“ taassünni märki.

Lugu aga tahaks jällegi lõpetada osundusega geniaalsele teosele. Ülemleitnant Lukaš pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. Paraku ei saa meie end tšehhi rahvast ja tema ees seisvast dilemmast kuidagi eemale hoida, seda enam et tšehhid on meile palju sarnasemad, kui me seda teadvustame.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis