„Ах, обмануть меня не трудно!.. Я сам обманываться рад!“
Vanamoeline ettekujutus, et sina kui tarbija otsustad, on üha enam ja enam pettekujutlus. Suur osa sinu otsusest on juba ette ära tehtud ning sulle müüakse seda, mida sa tahad ... ehkki sa ei pruugi isegi veel oma soovist teadlik olla.
Ennevanasti oli lihtne. Mees kasvatas kartuli ja läks turule seda müüma. Või kaevandas tüki kulda ja tegi sellest midagi ning pani letile. Või kirjutas raamatu ja asus otsima sellele turgu. Kaup kas osteti või mitte. Mida aeg edasi, seda enam käib asi vastupidi. Ning vahet pole, kas me räägime mingi füüsilise asja/toote/teenuse müügist või kasvõi valimisotsusest – tarbimiskäitumine on see kõik.
Võimekamad turundus-agentuurid, PR-firmad, parteilised mõttekojad ... kuni eriteenistusteni välja tegelevad tavatarbimise vastandiga. Nad kaardistavad turuootuse ja siis disainivad toote vastavaks. Seejärel tehakse sulle pakkumine, millest ei saa keelduda. Kodanik neelab alla just selle, mida ta on kogu aeg ihaldanud, kuigi pole seda veel söandanud ehk sõnastadagi.
Putini tegemine
Lähenevate Putini-valimiste ootuses on paslik meenutada, kuidas ilmus Venemaa troonile mees, keda nüüdseks peetakse üheks mõjukamaks tegelaseks maailmas. See kuidas me temasse ja praegusesse Venemaasse suhtume, pole hetkel üldse oluline.
Tegemist ei olnud ühestki otsast tüüpilise poliitilise protsessiga. Vladimir Putin polnud mees, kes oleks võimule pürginud. Tegemist ei olnud särava juristiga või kangelaslikkusega silmapaistnud luurajaga. Tema tegevus Peterburi välismajanduse koordinaatorina oleks ilmselt varem või hiljem lõpenud kohtupingis, kui poleks juhtunud ootamatu.
Jeltsini hääbumise aegadel vaatasid seltsimehed hallides pintsakutes üksteisele otsa ja arutasid, et kuidas päästa olukorda, kuidas vältida riigi kaosesse langemist ja päästa vajalike inimeste varandusi. Koostati ühiskondlike ootuste maatriks ning asuti ringi vaatama – kes sobiks selle maatriksi täiteks? Opaaaa, aga vaadake see kõhetu seltsimees on ju täiesti anti-Jeltsin, seega sobib! Ning kodusõja ja elumajade plahvatuste lainel tõsteti kodanike ette kandikul just see riigijuht, keda valija ihales.
Bitconi võidukäik
Tõsimeelsed krüpto-entusiastid löövad mu nüüd ilmselt risti, kuid selle altenatiivraha ilmumine rahva ette meenutab mulle paljuski sama lugu. Jah tõsi, ma ei oska öelda maagilist sõna „blockchain“ moel, mis paneks saalitäie rahvast kaasa noogutama, kuid lubage et joonistan siin liivale oma nägemuse.
Üha ilmsemaks muutuvate antielitaristlike meeleolude taustal oleks üüratult imelik, kui keegi ei tuleks välja oma altrnatiivrahadega. Eks neid on aeg-ajalt esile kerkinud varemgi, kuid nüüd on turuolukord selleks eriti soodne. Senised rahad on ju keskpankade kontrolli all, seega üdini vanade, korrumpeerunud ja üleüldse kurjusest vaevatud eliitide vahend töötava rahva ja maailma kontrollimiseks.
Uus, alternatiivne raha on ju aga kogu sellest sarvilisest ja sisalikusilmsest taagast vaba. Kõige kõrgema kullaprooviga populistlik produkt, kui võtta aluseks populismi määratlus „võimu tagasiandmine eliidilit rahvale“. Seda va bitcoini võivad ju kaevandada ka minu- ja sinusugused, nii et tõeline rohujuure värk ja seega igati koššer. Ja peamine – see on pinnuks silmas senisele süsteemile!
Ma küll ei võta väita et bitcoin on ühe teise eriteenistuse produkt (nagu hiljuti teatas üks Kasperski Lab asutajatest), kuid ma lihtsalt soovitan veidi mõelda. Kas meie tarbimisotsused on vabad? Ja kas saab manipuleerimiseks nimetada olukorda, kui meile pakutakse meie enda soovidele neetult sarnanevat asja? Kui me ise oleme altid, saamaks petetud?
No comments:
Post a Comment