Riigikogus traditsiooniliselt toimuva välispoliitika arutelu ajal ja järel tuli anda ridamisi intervjuusid, mille käigus sai räägitud küll peetud kõnedest endist, küll Eesti plaanidest pürgida ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, küll välismajandus-poliitikast. Ent eks ta ole paratamatu, et korduma kippus küsimus: miks oli selles kõnes nii vähe juttu Venemaast.Eri sõnastustes kordasin laias laastus ühte ja sedasama:
1 - Venemaa oli ministri kõnes markeeritud küll, seda Ukraina kontekstis ja kui agressor
2 - Venemaa vähene mainimine taolistes kõnedes on pika-ajaline tava, kuna Eestil pole vaja end positsioneerida kui "ühe probleemi riik"
3 - Minister peabki rääkima nö positiivsest agendast, ehk sellest, mida ministeerium ja Eesti laiemalt saab ja tahab oma välispoliitikaga mõjutada. Selleks on meie peamine tugi ja kui soovite ressurss - meie suhted liitlastega. Nendega me peame, saame ja tahame tegeleda, Venemaaga on aga lood pisut teistmoodi, kas pole :)
Kuvatõmmis tehtud siit.
No comments:
Post a Comment