Kõik meie teadmised tulenevad kogemustest. Minevikust. Eilsest. Aga elama peame homses maailmas. See dilemma on igavikuline, kuid muutub inimtekkelise ajatelje tihenemise tõttu üha kõrvetavamaks.
Rahvusvaheliste suhete keskkond pole selles mõttes erand. Muudatuste sügavus ja murrangutest sündivate võngete ulatus paneb meie senised toime-mehhanismid üha enam proovile. Lihtsad ja lineaarsed mudelid pole kuigivõrd usaldusväärsed. Keerulisematest ei saa aga keegi k***t aru.
Aegu tagasi võis põlvkonna või paari jagu inimesi oma elu suhteliselt muretult mööda saata, ilma et laiemas plaanis midagi muutuks. Riigipööre või ka sõjakäik ei ulatanud tavaliselt mõnest hobupäevast kaugemale. Ja ega seegi suurt midagi muutnud, vahetus vaid nägu troonil ja andamikoguja nimi.
Välispoliitika kui instrument
Muudatuste kiirust ei saa endast tõrjuda keegi. Kasvõi tehnogeense mõju eiramiseks peaks olema erakmunk mägikoopas. Ja veel selline munk, kes salamisi wifit ei näpi. Nii et kohanema peavad kõik, nii inimesed kui institutsioonid.
Välispoliitika – kui riigi huvide üks teostamise instrumente – ei saa sellest muudatusest kõrvale jääda. Üha rabedam, et mitte öelda agressiivsem väline keskkond sunnib otsima uusi lahendeid, kuidas tagada kahte peamist ülesannet: eluspüsi ja edenemine. Sisemine vastuolu nende kahe vahel ei muuda asja tonksuvõrragi lihtsamaks, kuid mitte sellest pole praegu jutt.
Väliskeskkonna muudatusi tuleb tajuda, mõtestada ja seejärel reageerida. Välisasja ajamiseks oleks vaja üha enam sisemist ressurssi – kuskohast aga seda õheneva riigi tingimustes võtta? Ja vat siin soovitakski pöörata pilgu sellele, mida ennemuiste nimetati reserviks. Eesti riik on oma toimimisaja jooksul läbi tule, vee ja vasktorude lasknud märkimismäärses koguses inimesi, kes suudaks ehk midagi tagasi anda. Kas nad aga ka tahaksid?
Lisaressursi võimalus?
Nende paarikümne aasta jooksul, mis ma servapidi välisteemasid näppinud olen, tuleb meelde vähemalt kaks välisministeeriumist lähtunud katset kokku ajada midagi foorumi sarnast. Ehk siis kaasata välisteemade arutellu ka neid, kes igapäevaselt ministeeriumi uksest sisse ja välja ei käi. Tuleb küll tõdeda, et ega need just kuigi viljakad katsed pole olnud.
Oh üllatust, tuleb välja et ka eesti eksperdid on kõigest inimesed. Tegelased oma egodega ja vanade solvumistega, mis tihtipeale ühte tuppa ära ei mahu. Ja nii mõnigi endine kolleeg on ukse selja taga kinnikukkumisest niivõrd solvunud, et ei tule enam samasse majjagi.
Ja siin ma näen uuenduskuuri läbiva Eesti Välispoliitika Instituudi võimalust. Panna nö neutraalsel pinnal kokku käima see seltskond, kellel on midagi öelda. Alates temaatilistest tudengiühendustest kuni õppejõududeni, päriseluga kokkupuutuvatest majandus- ja meediainimestest igat masti ekspertideni välja. Mitte kuulajate, vaid kaasarääkijatena.
Ideaali mõistagi ei saavuta
Kas see viiks ideaalse välispoliitika sünnini? Mõistagi mitte – selles osas sai pealkirjaga teadlikult liialdatud – kuid ideaal ongi seepärast ideaal, et temani küünitamise käigus võib sündida midagi põnevat ja vahel kasulikkugi.
Mõttekodadega pole Eestis kuigivõrd laiata. Kunagi sel teemal tehtud uurimuses tõdeti, et sõltumatu mõttekoja tekkeks riigis oleks vaja kahte eeltingimust: sõnavabadust ja 2 miljonit elanikku. Esimese osas on meil asjad enam-vähem jonksus, teisega aga ... noh on nagu on.
Proovigem siis saavutada olemasolevate ressurssidega optimaalset tulemust. Väikeriigi tingimustes on selleks võtmesõnaks kaasamine. Välispoliitika pole enam ammu monopol.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment