„Kas meil tõesti on vaja kulutada üle kahe % relvastusele, mõtle mida kõike selle eest saaks head teha?“ Kuulsin seda küsimust jälle eile pooltuttava taksojuhi suust ning olen varemgi päris mitmes seltskonnas seda teemat pidanud lahti rääkima.
Eks taolises küsimuses ole ju terake tõtt. Tõepoolest, kui meenutada, kuskohast me riigina tuleme ning missugune oli alguses Eesti kõikvõimalike jõustruktuuride olukord, siis on raha ja vahendeid sellesse sektoritesse pumbatud tohutult.
Alates Kodukaitsest ja Kaitseliidust, piirivalvest ja politseist, kuni päästeameti, sõjaväe ja teabevõimekuseni välja, kõike seda on ju üles ehitatud sisuliselt nullist, veenmismeetodi ja hea tahte abil. Ning tõepoolest, kui vaadata kasvõi meie piiride olukorda, siis võib tõepoolest küsida – kas kõige selle rahaga poleks saanud midagi muud teha?
Esmatasandi vajadus
Võtame selle küsimuse siis kaheks osaks lahti. Et „kas“ ja „nii palju“. Esimene küsimus kõlab seega – kas meil tõesti on vaja kulutada raha relvastusele kitsamalt ja julgeolekule laiemalt?
Vastus sellele on kahetine. Nii ja naa. Vastus sõltub sellest, et kas me tahame mängida seda mängu, mille nimeks on „omariiklus“ või ei taha. Kui vastus sellele küsimusele on positiivne, siis järgnevad teatud kohustused. Täiesti esmatasandi, elulised ülesanded, mida tuleb lahendada.
Laias laastus on riiklikud huvid jagatavad kaheks: eluspüsi ja edenemine. Eluspüsi, ellujäämise ehk esmatasandi ülesanne jaguneb omakorda kaheks: universaalne ja spetsiifiline. Universaalse ehk kõikidele riikidele omase sihi saavutamiseks on vaja tagada riigi ja rahva püsimine, ellujäämine ja võimalus turvaliselt toimetada. Spetsiifiline aspekt ehk Eesti riigile omane on soov tagada eesti keele ju kultuuri säilimine.
Väga julgelt üldistades tagavad riikliku julgeoleku sõjavägi, piirivalve ning välisteenistus; rahva julgeoleku tervishoid, politsei ja päästeamet ; kultuuri julgeoleku teadus ja haridus. Julgeolestatud mõtteviis? Jah, aga lihtsalt püstitatud küsimuse tõttu.
Perspektiivi küsimus
Enne edasi liikumist markeerin põgusalt ära ka selle „eluspüsi ja edenemine“ teise poole. Edenemise, arengu vajadus on ilmselt selge ka veendunuimatele konservatiividele. Ilma arenguta saabub hääbumine. Edenemise tagab aga majandus, olgu siis sise- või hargmaine, reaalne või rahanduslik. Jah loomulikult on ka siin oma julgeolekuline aspekt sisse õmmeldud, kuid selle harutamine viiks meid loo põhiteema juurest liiga kaugele.
Teine osa sellest esmapilgul lihtsaimast lihtsamas algses küsimuses oli „nii palju“. Et miks just kaks protsenti või rohkem või vähem. See on mõistagi jällegi kokkuleppe küsimus, kuid mõningaid asju ei saa teha „odavamalt kui“. Isegi butafoorse sõjaväe (nt nagu Vatikani hellebardidega relvastatud kaardiväe) puhul on olemas teatud alampiir, millest odavamalt hakkama enam ei saa.
Väikeriigil läheb iga riiklik institutsioon rohkem maksma kui suurriigil. Olgu selleks presidendi, parlamendi, riigikohtu või kasvõi iga eraldivõetud ametkonna kulutuste suhteline kulukus on meil suurem kui nt Saksamaal. Iga üksiku sõduri tegutsemisvõime tagamine läheb meie eelarvele suhteliselt rohkem maksma kui nt Soomes.
Ja loo lõpuks jõuame pealkirjas mainitud võidurelvastumiseni. Lühiperspektiivis näib siinpool piiri toimuv tõesti rämeda militariseerumisena. Kakskümmend aastat tagasi polnud meil soomukeid, nüüd on. Kümme aastat tagasi polnud siin liitlasvägesid, nüüd on. Pikas perspektiivis toimub aga tasakaalu taastamine. Ajal kui lääneliitlased suikusid turvalisuse illusiooni unne, kasvatas meie idanaaber muskleid. Nüüd, kui need musklid on käiku läinud – nt Gruusias, Ukrainas ja Süürias – asub läänemaailm oma kärbunud sõjalist (heidutus-)võimekust taastama.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment