Lootusetu Liibüa

Liibüas käib kodusõda. Jälle. See võiks ju panna vaid õlgu kehitama, kui see meile nii oluline poleks

Peale Muammar Kaddafi kukutamist 2011.a pole selles riigis miski kindel. Pole isegi see, et kas on põhjust sellest territooriumist rääkida kui riigist sõna Euroopa jaoks tavapärases võtmes.

Liibüa-nimelist moodustist Põhja-Aafrikas rebivad ja sakutavad nii sisemised kui välised jõud, nii kohaspetsiifilised kui universaalsed muutujad. Aga kõigest järgemööda.

Ülalt alla
Tihtipeale võib lugeda määratlust: „nende riikide piirid joonistati kolonisaatorite poolt mõtlematult, arvestamata kultuurilisi või etnilisi jaotusi.“ Vastupidi, see oli vägagi mõtestatud tegevus, sest kodeerides oma valitsusalasse sisse konflikti, sai kolonisaator endale suhteliselt mugava rolli, kuna vaid tema võis pidevaid tülisid ohjata, samas kui alamad ei jõudnud iial omavahel kokkuleppele.

Nii on Liibüa nimelisele maatükile sisse kirjutatud konflikt erinevate hõimualade, ranniku- ja kõrbealade rahvaste vahele. Berberid ja beduiinid – sõbrad ja liitlased, eks ole (see on iroonia, peab leheloos ilmselt lisama).

Nii on hetkel väga lihtsustatult Liibüas neli suuremat jõudu. Üks on vanas pealinnas Tripolis resideeruv, rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid üsna jõetu valitsus eesotsas peaministriga Fayez al-Sarraj. Teiseks mitte-niivõrd-tunnustatud, aga sedavõrra jõulisem sõjapealik Khalifa Haftar, kes kontrollib vahelduva eduga suuremat osa territooriumist. Kolmandaks üleüldse mitte tunnustatav, kuid veelgi sõjakam ISIS. Neljandaks kõrbealadel kulgevad hõimud, mida ei kontrolli põhimõtteliselt mitte keegi.

Surve kõrvalt
Nagu sisemistest vastuoludest üksi vähe oleks, mängivad nendel ka väga eriilmelised välisjõud. Alustades meie europotsentristliku maailmanägemuse kohaselt Euroopast, tuleb kohe kurvastada – siin pole olemas ühest nägemust ega ammugi üheseid instrumente. Prantsusmaa ja Itaalia nägemused võimalikest käikudest on kardinaalselt erinevad, efektiivne pole kumbki.

USA kasutab oma tavapärast ressurssi – sõjalist jõudu, toetades vastavalt olukorrale kas valitsusvastaseid jõude (Kaddafi ajal) või siis valitsusmeelseid (nt praegu). Hiina ressursiks on raha, alates nafta ostmisest kuni Uue Siiditee lubadusteuduni. Venemaa kasutab vanu sidemeid, nt Khalifa Haftar omaaegseid õpinguid NSVLiidus.

Omamoodi kummastav võib olla aga tõdemus, et Liibüa kodusõda on teatud määral kahe raharikka väikeriigi – Katar ja Ühendemiraadid – vaheline proksisõda. Mõõdukamat sunni islamit viljelevad Araabia Ühendemiraadid ja salafiitlikku-vahhabiitlikku sunniitlust toetav Katar võtavad omavahel mõõtu kus aga saavad.

Alt üles ja universaalsed jamad
Peamisemaks aga tuleb ilmselt tunnistada universaalseid, kaugelt üle riigipiiride ulatuvaid probleeme. Demograafia ja ökoloogia käsikäes kultuuriliste eripäradega kirjutavad siia sisse sellise kellapommi, mille kirjeldamiseks jääks igasugusest lehepinnast väheks. Aga ma püüan teha lühidalt.

Üha rohkem elanikke järjest vähesemate kohalike ressurssidega territooriumil – see valem on vist väga lihtne? Väga palju noori mehi, kellel vastavalt kultuuritavadele pole õigust naist võtta, ennem kui majanduslikult on jalad maas – hakkab koitma? Palju noori vihaseid isaseid, kes lausa soovivad, et neile püss kätte antaks. Rohkem ei pea vist seletama?

Miks ma siis panin pealkirjaks „Lootusetu Liibüa“? Aga sellepärast et sisuliselt mitte ühtegi ülalmainitud aspektidest ei saa ülemäärase optimismiga käsitleda. Kui isegi ülalt-alla ehk sisepoliitilisel tasandil õnnestuks kokku leppida, siis ülejäänud faktorid õnnestub vast vaid ajutiselt vaka alla suruda.