Mitte kunagi varem pole inimkond läbi elanud sellisel määral muudatusi. Muudatused tekitavad aga ebakindlust, ebakindlus tekitab hirmu, hirm aga raevu. Ja seda raevu saab kasutada ressursina, rakendades ta poliitilise võitluse ette.
Toimuvad nihked, mille ulatus, sügavus ja pöördumatus mõjutab igaühe elu, isegi kui konkreetselt eraldivõetud indiviid seda endale ei teadvustagi. Eriti ja eelkõige mõjutavad need nn Vana Maailma ehk Euroopat ja sellest pungunud Uut Maailma ehk Ameerikat.
Ma ei räägi mitte ainult pelgalt tehnoloogilistest muudatustest, millega kaasas käimine muutub üha enamate jaoks ülejõukäivaks ülesandeks. Jah, sellel va tehnoloogial, eriti infotehnloogial on muudatuste võimendamisel üsna oluline roll, kuid see pole niivõrd põhjus, vaid osake protsessist.
Heaolu muudab haavatavaks
Isegi viimatiste Euroopa kodusõdade ajal – mida me oma suurelisuses nimetame Maailmasõdadeks (nagu tabavalt sõnastas Sven Sakkov) – ei olnud tegelikult muudatused nii drastilised. Lõppes sõda ja hakati taastama tavapärast maailma.
Aga selle taastamise käigus ja ajal pandi idanema uute muudatuste seemned. II Maailmasõja järel sündima hakanud ühtse Euroopa idee avas selle kontinendi sootuks uutele tuultele. Muutustest sündinud avatud turvaline heaolu muutis meid aga ka ühtlasi magnetiks kõigile neile, kes ei ela samasugustes oludes.
Üks muudatus, mis kõige muu hulgas on toimunud, on ka eliidi teisenemine. Kui veel mõni aeg tagasi määras eliidi hulka kuulumise kas sünnipära, hea haridus või vähemalt kõrge ametikoht, siis nüüd satuvad eliidiks need, kes suudavad üha kiiremate muudatustega piisavalt edukalt kohaneda ja need enda kasuks käänata.
Kohanejad ja need teised
Kohanejate suhtarv inimkonnast on ilmselt jääv suurus. Kuid kuna inimkonna arvukus on viimaste aastasadade jooksul püstloodis üles kihutanud, saades tuge tehnoloogilistest uuendustest, siis on mittekohanejate absoluutarv suurenud. Mittekohanejate rahulolematus on üdini mõistetav, kuid selle teisenemine raevuks on osaliselt põhjustatud ka eliidi hulka sattunute oskamatusest enda rolliga toime tulla.
Üldjoontes on lugu sama vana kui inimkond. Muudatused toimuvad aegade algusest saadik, muidu poleks me ellu jäänud. Kuid neid on alati tasakaalustanud vastuseis muudatustele – ka ilma selleta poleks me ellu jäänud. Need kaks alget peavad üksteist tasakaalus hoidma, aga pendel ei saa iial pikalt ühte serva kinni jääda.
Progressi ja alahoidlikkuse usud on mõlemad omamoodi äärmused. Eeldus, et muutumine ja avatus ning edenemine on sünonüümid, et kogu aeg saab olla ainult parem ja suurem ja ilusam, on samasugune religioosne palang kui suletuse usukuulutus. Et justkui saaks müüride ja eitamise kaudu kõik maailma hädad endast eemal hoida, ka see mõttekäik põhineb ainult usul ja on kurt vastuargumentidele.
Raev on rammus pinnas. Oleks imelik, kui seda nö maasvedelevat ressurssi ära ei kasutataks. Pikka aega liberaalses nurgas püsinud pendel peab lihtsalt loodusjõu otsustavusega konservatiivsesse nurka suunduma. Küsimus on vaid selles, kui suure raksumisega see käib ja kas suudetakse ära hoida raevu verisemaid pritsmeid.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment