Ukraina uus president Vladimir Zelenski on võimul olnud umbes pool aastat. Sisuliselt võimutäiuse sai ta kuu aega tagasi, erakorraliste parlamendivalimiste järel. Nüüd tegi ta esimese märkimisväärse sammu, täitmaks oma peamist valimislubadust – lõpetada verevalamine ida-Ukrainas.
Ideaalmaailmas lõpetaks president sõja ühe käeliigutusega nii, et kõik osapooled on rahul. Paraku pole ideaalmaailma olemas ning kui oleks, siis selles sõjad üldse ei puhkekski.
Pärismaailmas oli Zelenski ees kaks valikut: teha mitte midagi või teha midagi. Esimene tähendaks pärismaailmas lõputut teesklemist, nagu nn Minski protsess oleks elus ja tooks iseenesest mingi lahenduse. Reaalsuses tähendaks see aga „Ukraina kodusõja“ nime all peetava sõja jätkumist, kus Venemaalt sisse veetavate relvade ja inimestega tapetakse Ukraina sõdureid ja tsiviil-elanikke.
Kolm võimalust
Teha midagi on alati keerulisem. Laias laastus oleks kolm võimalust. Esiteks – lahendada asi sõjalise jõu abil, võtta territoorium ja piir Kiievi kontrolli alla. Seda aga ei laseks Moskva juhtuda.
Teiseks – pakkuda välja mingi omaenda uus nägemus konflikti lõpetamiseks, saada sellele rahvusvaheline toetus ja sundida Moskvat mängima Kiievi pilli järgi. Saate ilmselt isegi aru, kui ebatõenäoliselt see kõlab.
Kolmas ja sisuliselt ainuke tehtav võimalus – minna kaasa juba välja pakutud variantidega, üritades selle juures võimalikult kaitsta omaenda huve. Üks variant on nn Steinmeieri plaani kinnitamine, mis vähemalt formaalselt avab tee edasi liikumiseks. See kõlab nagu kõige halvem ja ohtlikum variant, kuid ometigi valis Kiiev justnimelt selle.
Üks õhkõrn pääsetee
Misasi on see Steinmeieri valem? Endise Saksamaa presidendi nime all pakutav skeem näeb ette 1) erireeglite ajutist kehtestamist konfliktipiirkonnale, 2) nendel aladel valimiste läbiviimise ja 3) valimiste järel eristaatuse põlistamine Ukraina põhiseaduses.
Jah loomulikult on see mäng Moskva reeglite järgi. Aga tuleb meeles pidada, et nn Normandia nelikus istub Ukraina üksinda kolme suurtegija (Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa) vastu, kes antud juhul räägivad ühes keeles ja samade jutupunktide alusel.
Aga siin on peidetud ka üks võimalus, mida ilmselt Zelenski loodab kasutada. Nimelt saab kogu protsess toimuda vaid juhul, kui OSCE tunnistab, et need valimised on ette valmistatud ja läbi viidud reeglite kohaselt, ausalt ja läbipaistvalt.
OSCE küll, aga mis edasi?
Nende OSCE reeglite järgimiseks peaks sisuliselt toimuma just see, mida Kiiev taotleb: nn rohelised mehikesed ja muud „neid-ei-ole-seal“ peaks regioonist kaduma, valimised peaks toimuma Ukraina keskvalimiskomisjoni kontrolli all, nendele peaks olema juurde lastud kõik Ukraina parteid ja kõik piirkonnas elanud valijad jne.
See sisuliselt tähendaks seda, et Kiiev loodab OSCE kätega panna Moskvat taanduma. Seejuures aga tekib Zelenskil nõrk, aga siiski võimalus öelda, et Kiiev on omapoolse algatuse teinud ning ülejäänud asjaosalised ilmutagu nüüd samasugust head tahet!
Ukraina peab aga selle juures meeles pidama, et ta istub mängima pokkerit ühe laua taha seltskonnaga, kes võib ühel hetkel tuimalt öelda, et aga tegelikult me mängime kabet ning seda tuleb teha pesapallikurikatega. Meie peame aga OSCE liikmena väga teraselt järgma, meie ise siinkohal mängureegleid muuta ei laseks.
Ja muidugi peab Ukraina praegune president ning teda nõustav seltskond arvestama, et aga mis saab edasi? Oletame, et läbi mingi eriskummalise valemi viiakse valimised kuidagiviisi läbi ja mööndustega ka tunnistatakse kehtivaks. Mis saab olema Kiievi pikem plaan? Ja kõigile kriitikutele küsimus: missugune oleks teie valik?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment