Alustuseks väidan midagi, mis ajab ilmselt üllatusest silmad kuklasse, seejärel aga seletan, mida ma selle väitega silmas pean. Tõsimeelsed inimesed, eriti ajaloolased, võiksid siinkohal lugemise lõpetada.
Algne väide – Teist Maailmasõda pole olemas. Pole olemas selle lihtsas, lineaarselt mõistetavas mõttes. Lineaarne sõda toimub A ja B vahel kindla eesmärgi saavutamiseks, algab sõja kuulutamisest ja lõppeb rahu sõlmimisega koos kindlalt fikseeritud tulemusega.
Päris elus toimub enamasti rida sündmusi, mis ei allu pahatihti juhtimisele ega ka loogikale, kuid mida hiljem ajaloolased hakkavad nimetama ühe või teise nimega, muutmaks seda segapudru kuidagigi hoomatavaks. Mis aga tähendab, et nad kirjutavad ajalugu ümber. Vastavalt enda nägemusele või tellimusele.
Ajaloomullid
Populaarses ajalookäsitluses Teise Maailmasõja nime all tuntud sündmuste jada on vaid väga suurte mööndustega mahutatav selle eelpool toodud lineaarse loogika sisse. Tegelikkuses sobiks toimunu kirjeldamiseks pigem termin „kobarsõda“, kus erinevatel ajahetkedel sattus või sekkus sõtta väga erinevaid osapooli.
Oluline seejuures on näha, kuidas üldtundtud Teise Maailmasõja nimelise mulli sisse ja juurde saab joonistada erinevaid väiksemaid mulle. Nii näiteks on Venemaa kirjutanud valmis endale sobiva mulli nimega „Suur Isamaasõda“. Selles mullis on olemas suhteliselt selge ja lihtne mõttekäik – halb Saksamaa tungis kallale süütule Nõukogude Liidule, kes lõi aga vaenlase tagasi ning on seetõttu hea.
Kuna selle ajaloo-versiooni kohaselt on NSVL poolt peetud sõda õiglane kaitsesõda, siis on ka kõik selle sõja tulemusena kaaperdatud varad ja territooriumid õiguspäraselt Venemaale kuuluvad. Igasugune katse isegi küsida, et kas „ametlik“ ajalookirjutis on ikka tegelikkusele vastav, saab kimeda vastulöögi. Kõige vähemalt süüdistuse katses ajalugu ümber kirjutada, raskemalt kujul aga fašismi õigustamises.
Seletus, et tegelikkuses polnud tegu kurja ja hea, fašistliku Saksamaa ja kommunistliku NSVL kokkupõrkega, vaid kahe sotsialistliku režiimi ühise kuriteoga, ajab ilmselt paljudel juhtmed sassi. Vastulöök saab olema aga seda karmisõnalisem.
Ümberkirjutamise hädavajalikkus
Et nüüd aga ei jääks mulje, et tegemist on järjekordse russofoobse sonimisega, lisan siia üldistuse – see kõik eelpoolkirjeldatu pole ainult Venemaale omane käitumine. Iga riiklik moodustis on tegelenud ajaloo ümberkirjutamisega enda riiklike alusmüütide kinnistamiseks.
Taolise ajalookirjutamise näiteid pole vaja kaugelt otsida. Soome Talvesõda pole selles mõttes parem ega halvem näide – ka see on vaid üks osake Teise Maailmasõja nimelisest kobarsõjast. Ehk siis suuremast sõjalisest mullist, mille sees ja juures toimus palju väiksemaid sõdu, milles osalejad tõenäoliselt sel hetkel mitte kuidagi ei adunud, millise sõja nime saab see hiljem kandma.
Ja et asja veelgi lähedasemaks-mõistetavamaks (ning ühtlasi vaieldavamaks) ajada, väidan et ega ka Eesti pole siinkohal erand. Meie oleme endale valmis kirjutanud Vabadussõja nimelise loo, mis tegelikkuses on aga üks osa Esimese Maailmasõja nimelisest kobrutusest. Ja paljude meelest on I ja II MS osad ühest ja sellest-samast kobarast.
Lõpuks aga – miks see kõik on hetkel oluline? Aga sellepärast et lähenemas on 9.mai, raskelt ideoloogiliselt laetud ajaloo-versiooni sümbol. Ning juhul kui me võtame seda tähistada, siis teatame, et oleme osa sellest sümbol-ruumist. Koos kõige sellest tulenevaga.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
4 comments:
Keda nüüd tsiteerin, ei mäletagi, aga mõte lühidalt selles, et kui minevikus toimunud sündmustest mingit lugu ei konstrueeriks, siis oleks see üks pidetu "teadvuse vool". Aga tõel ja valel ikkagi saab ja peab vahet tegema, nt on olemas agressor ja on olemas maa/riik, kellele kallale tungitakse jmt. On olemas faktid, nt kas kuulutas sõja või ei kuulutanud, kas oli sunnitud ennetav löök (rhvusvahelises õiguseski aktsepteeritud võimalus)... On ka muid huvitavaid küsimusi, millele pole tahetud vastata ja tänu sellele võib senini katta linnu pommivaibaga. Aga Vabadussõjas näha I MS-i jätkusõda on minu arvates siiski kistud, sel juhul läheks kodusõda Venemaal ka samasse või? Aga selle osaks olevad talupoegade ülestõusud?
tänan kaasa mõtlemast, aga luba vastu vaielda:
- ilma I MS poleks seda võimaluste akent avanenud, et Vabadussõda oleks saanud isegi alata.
- kui lähtuda teesist, et I MA ja II MS olid tegelikult ühe suure sõja kaks vooru, siis asetub kõik veel seda enam ühte suurde mustrisse, kas ei? EW tekkis I vooru järel ja lõpetati II vooru alguses.
Et II MS oli I MS lahenduse tagajärg, on elementaarne, aga kõike see ikka ei tõesta. Reeglina mingi põhjus on ühtlasi ka millegi eelneva tagajärg ja tagajärjest saab jälle põhjus ja nii need asjad minevikust tuleviku poole liiguvad. Kui natuke siiski piire tõmmata, siis oktoobrist 1917 on võimalik osa järgnevaist sündmustest Venemaal I MS-st lahutada (ehkki nende toimumine sai võimalikuks tänu I MS-ile). Kui piire vahele ei tõmba, siis võib 2008. aasta Gruusia sõja või käimasoleva Ukraina sõja ka I MS jätkuks (väga pikas perspektiivis, no nii 1000 a pärast muidugi mõne kaugema sündmuse jätkuks) lugeda. Ikka kogu lugupidamisega ja eesmärgiga arutleda.
see on mõistagi õige, et lahterdamine on vajalik
sama õige kui see, et igasugune lahterdamine on kunstlik ja kohati eksitav ... aga ilma lahterdamata me ka ei saa
Post a Comment