Kui lasta oma elu hirmudel juhtida, siis jääb elu elamata. See elu pole elamisväärne. Kuid samavõrra mitte-elatav pole elu juhul, kui hirm välja lülitada. See elu jääb ilmselt väga lühikeseks. Meie sees ja ümber on kaks kaks baasinstinkti. Või ütlem pigem funktsiooni. Nimetagem neid tinglikult emas- ja isaslooma käitumismudeliks. Ning lihtsalt nii igaks juhuks olgu öeldud, et see mudel pole sõltuvuses geneetilisest soost.
Emaslooma funktsioon on olla alalhoidlik. Hoida ennast ja oma pesakonda kõigi ohtude eest. Igaks juhuks karta, põgeneda ja peituda on selles mudelis loomulik. Olla ettevaatlik siis, kui ohtu veel pole. Jätkata kõigi turvamist ning peidushoidmist ka siis, kui oht on ammu möödunud.
Erinevad funktsioonid
Isaslooma funktsioon on üsna vastupidine. Eirata riske kuni see pole eluohtlik. Ja isegi kui on eluohtlik, siis mitte karta vaid rünnata. Isegi kui kaotus on juba ette üsna ilmselge, ei jääda ootama, vaid surutakse endas hirm maha ning tegutsetakse.
Üksik-isendi tasandil on kumbki mudel äärmuslik ning mitte kuigi jätkusuutlik. Esimene ilmselt kärvab oma turvalises koopas ning lämmatab oma hoolega ka ülejäänud. Teine hukkub ilmselt üsna kiirelt ning mitte mingi suure eesmärgi nimel, vaid lihtsalt hulljulgusest.
Sootsiumi kui terviku seisukohalt on mõistlik kui need kaks funktsiooni tasakaalustavad teineteist. Mitte ei tasalülita, vaid just tasakaalustavad.
Korduvkatsed
Korduvad ja korduvad rottide peal tehtud katsed näitavad, et kui luua ideaalsed elutingimused, kus jätkub sooja, süüa, juua ja sugutamisvõimalusi, siis alati käivitub üks käitumismuster. Varem või hiljem hakkavad nurka jäetud augu kaudu lahkuma noored isasloomad. Ilma ühegi mõistliku ratsionaalse põhjuseta – kõik on ju olemas, ela ja naudi ning tooda järglasi!
Kusjuures see auk on tehtud nii, et tagasi tulla ei saa. Nö maailma-avastajad ei saa anda tagasisidet, et kas seal väljas ootab surm või veelgi parem elu. Kuid esimese järel läheb alati teine ja kolmaski. Lihtsalt instinkt sunnib neid eirama riske ja lahkuma tapvast turvalisusest.
Justnimelt tapvast turvalisusest, sest pea alati kuhtub lõpuks selles puuris elu. Kohalejääjate elurõõm lakkab, laskutakse apaatiasse ning soo jätkamise asemel hakatakse üksteist hävitama või kärvatakse lihtsalt maha.
Äärmuste loomulikkus
Kogu see pikk jutt oli omamoodi sissejuhatus lühikesele lõpule. Mõlemad funkstioonid on hädavajalikud populatsiooni kui terviku püsimiseks. Samal ajal on nad omavahel loomulikus ja lootusetus konfliktis.
Alahoidlik funktsioon tänitab pidevalt: „ma ju ütlesin, ma ju hoiatasin!“ ning üritab hulljulget alget maha suruda. Emasloom üritab sel moel oma järglasi kaitsta ja see on maailma kõige loomulikum asi. Kanaema koputab karmilt oma tibudele nokaga pähe ja peksab nad oma tiiva alla tagasi, kui vähegi mingit ohtu aimab. Kui see funktsioon lakkab, siis ootab seda eluliini peatne ja lõplik hukk.
Hulljulge funktsioon sunnib aga alati osa pesakonnast lahkuma, kanaema nokahoope eirama ning minema maailma avastama. Kui noored rahutud hinged lakkavad olemast mässumeelsed ja alluvad koopas-püsimise-korraldustele, siis saab maailm hukka.
Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et ühiskonnana peame me säilitama mõlemad pooled. Normaalsed on nii need, kes üritavad meie jaoks luua ülehooldatud nanny-state tüüpi turvakodu. Kuid sama normaalsed on ka need, kes seda kõike nimetavad hullumeelsuseks ja vanglaks ning üritavad ehitatavat lammutada. Kuni mõlemad pooled saavad sõna, polegi nii hirmus edasi elada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment