Kaubakeskustustumine

Võeh, milline sõnavärd sai pealkirjaks. Seletan. Metsatustumine = metsade vähenemine on erialažargoos juba enam-vähem tuntud. Tegu on küll ingliskeelse oskussõna (deforestation) kohmaka eestindusega, aga oma inetuses on ta ikkagi toimiv.

Kaubanduskeskustumine võiks olla midagi, mis oleks praeguse kriisi loogiline tulemus. Ehk siis kaubanduskeskuste ülemvõimu vähenemine kaubanduses.

Praegused kriisiaegsed piirangud, kus kobarpoodides pidid end sulgema enamik müügipunkte, võiks olla selle muudatuse ainult üks osa, nö päästikmehhanism. Kaupmehe jaoks muutuvad atraktiivsemaks nö sõltumatud pinnad, mis ei pea sulguma-avanema vastavalt keskuseomaniku või valitsuse meelevallale.

Tarbimisnihe
Kuid see on ainult üks pool rehkendusest. Küsimuseks on, et kas taolise nihkega võiks kaasa tulla ka tarbijad? See on mõnevõrra kaheldavam, kas pole? Eks ole ju mugav minna ühte kohta ning soetada kõik viis vajaminevat asja ühe käiguga.

Aga siin ongi vastus küsimusele, mille ma jätsin sõnastamata, rääkides, et praegune kriis võiks olla vaid ird-kaubanduse leviku päästikmehhanismiks. See võiks olla päästikuks muudatuse teel, mis tegelikult on aset leidnud juba ammu. Nimelt „tarbimisparadigma muutus“ (vabandage järjekordse sõnaroppuse eest). Ehk siis soov tarbida midagi kohalikku ja väiketoodetut.

Viimased kümmekond aastat on omavahel kentsakalt risti läinud kaks tarbimistrendi. Ühest küljest soovitakse leida midagi mitte-masstoodetut. Aga teisest küljest minnakse seda otsima mass-ostlemise keskustesse.

Mass ei muutu
Ei, ma pole nii naiivne et arvata, et ostukeskused kuhugi kaovad. Samamoodi ei kao ka masstootmine. Maštaabiefekt ja kulupõhine optimeerimine on majanduse edenemise ühed alustalad.

Kuid kaugeltoodetud kraami kõrval nihkuvad järjest agaramalt esile kohalikud, süües kohati importkauba turu üsna ära. Olles ise üle kaheksa aasta tegelenud taolise ilmingu lähedalt jälgija ja osaline, võin ma öelda, et tean, millest ma räägin.

Kui kaheksa-pool aastat tagasi avasin Tartu kesklinnas oma pisikese õllebutiigi, pidin kuulma palju kahtlevaid sõnu. Et ega see äri üle aasta ikka ei kesta, et väljaspool kaubanduskeskusi ei toimu midagi ning et üldse et tegu on sihandse nišikaga, et sellele ei jätku kundesid.

Ega see ülemäära kerge pole olnud. Aga näe, butiik on ellu jäänud ja näinud seda, kuidas importõllede turg on sisuliselt üle võetud väikeste tootjate poolt. Ja et selle, kergelt „luksuskauba“ mainega toote tarbijad tulevad hea meelega head kraami otsima mujale kui ostukeskusse.

Nišikaubanduse võlu
Veelgi enam, ma väidan et suurpoodide klientuur ja nišitoodete tarbijad on üsna erineva kaubanduskäitumisega. Suurpoodi minnakse jahtima enamasti soodsamaid hindu, pisikesse kommipoodi aga otsima (maitse-)elamust.

Seega – ma arvan et justnimelt väiksemad nišikad võiksidki mõelda julgemalt kastist välja. Kaubanduskeskuse kastist välja. Nt kohalikud lihakarnid või pitsaküpsetajad või minu poolest kasvõi kullasepad, õmblusärid ja muud vürtspoed. Kõik need, kes pakuvad midagi sellist, millel on kohaliku tootmise või vähemalt väärindamise maik man.

Kordan, ma ei ennusta kaubanduskeskustele kadu. Kuid olukord, kus kogu jaemüük peab kogunema keskaegse kombe kohaselt ühtekokku, kaitsvate linnusemüüride vahele, pole enam ainuvõimalus. Pigem vastupidi, globaliseerunud maailmas on pandeemiate sagenemine pigem ootuspärane kui mitte ja katkude ajal muutusid kindluslinnad ühtlasi surmalõksudeks.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis