Vaatasin toimetuse palvel Moskvas 24.juunil toimunud Võiduparaadi ja hämmastusin mitmel moel, eelkõige iseenda üle. Aga kõigest järgemööda.
Tavapäraselt 9.mail toimuv paraad tõsteti sel aastal pandeemia tõttu hilisemale ajale. Asetati ta 24.juunile ning tehti seda üsna hiilgavalt. Telepurgi kaudu antava turmtulega valmistati vene publikum ette millekski grandioosseks ning suuresti see ka õnnestus.
Riikliku telepildi kaudu näidati ettevalmistavalt iga võimaliku pausi ajal, võimsa kanonaadi helitaustal, II MS aegseid kaadreid Nõukogude lahingtehnikast ning anti igaühe juurde ka lühikene kirjeldus. Nüüd toodi Punasele väljakule korraga nii mälestused kui kaasaeg.
Stalinist Putinini
Paraadi juhtisid sisse samasugused mundrid, mis marssisid siinsamas täpselt 75 aastat tagasi, 24.juunil 1945, Stalini ees ja heitsid sillutisele Võidu märgiks alistatud vaenlase lahinglippe – neid propagandistlikus mõttes üliedukaid kaadreid kasutati hiljem aastakümneid üha uuesti ja uuesti.
Nüüd kõndisid needsamad Nõukogude mundrid Putini ees. Alistatud vaenlase lippe seekord küll Juhi jage ette visata polnud, kuid see-eest jätkati paraadi lahingtehnikaga, mille juurde korrati mantrana, et selle vastu pole teistel riikidel midagi välja panna.
Tõsi küll, mõneti tuhmistas propagandistlikku edupilti see, et enamik maailma riikidest otsustas sel aastal Moskvasse mitte kohale ilmuda. Kõige läänepoolsema, kuid samas ka kõige venemeelsema riigi esindajana ilmus kohale vaid Serbia riigipea, ülejäänud väliskülalised olid SRÜ riikide juhid. Juba paraadi järel pidas üks kaadritagustest häältest vajalikuks eraldi ära mainida, et „nende hulgas pole küll Ukraina presidenti, kuid sellega on kõik selge.“
Liitlased on meiega!
Selle eest osalesid aga paraadil marssivate üksuste hulgas lisaks Serbiale ka Hiina ja India. Noh ja Mongoolia. Ja ürituse lõpukaadrites mainiti nö väikses kirjas, et kohale olid saabunud ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esindused ning suursaadikute tasandil isegi USA.
Paraadi eel astus kohustusliku kõnega üles astunud Vladimir Putin tagus tavapärast nõukogudelikku retoorikatrummi. Nõukogude ajalookäsitlus kõlab tema suust lihtsalt ja loomulikult. Nõukogude rahvas päästis Euroopa. Punkt.
Nõukogude pärandist tiinne üritus oli aga ka mitmeti ülimalt kaasaegne. Olemata militaarhuviline ning olles paraadide suhtes ignorantne ei ürita ma isegi süveneda näidatud lahingtehnika tehnilistesse parameetritesse. Kuid toodetud telepilt oli vaimustavaks tuunitud.
Propagandakunsti imed
Nõukogude ajast on osatud Punast väljakut suuremaks filmida kui see tegelikult on. Kes sellele platsile on füüsiliselt sattunud, teab seda hämmeldustunnet – et kuidas see teleekraanil hiiglaslikuna mõjuv välja ei vasta kuidagi kohalolija ruumitajule.
Seekord oli aga telepilt mitmekülgsem kui kunagi varem. Lõputud kaamerad lahingmasinate küljes ja isegi sillutise all. Droonidel kaamerad sibamas võimsate agreagaatide vahel, näidates kõike selliste rakursside alt, kuhu tavapäraselt keegi ei ulatu.
Kõige vapustavamad kaadrid aga näitasid tänapäevase tehnika imesid. Ühes neist sõitis telepilt liikuva tanki torust sisse ning pöördus kabiinis niimoodi, et oli näha tankitornist väljaulatuva, valvelseisakus seisva ohvitseri kirsad. Teises saatis ekraan vaataja otse üle Moskva möirgava reaktiivlennuki hõõguvasse düüsi.
Enim aga hämmeldas mind minu enda reaktsioon. Korduvalt tabasin end sellelt, et jalg lööb mürtsuva marsi taktis rütmi kaasa. Olen ma ju ise võõrvägede koosseisus nendesamade Nõukogude rütmide saatel marssinud küll ja veel. Vaatamata kogu minu teadvustatud põlgusele Nõukogude korra ja halvakspanu seda taastootva Venemaa praeguse režiimi suhtes reageeris minu keha seljaaju tasandil kaasa. See paneb mõtlema, et kui mitmel moel mina ja kõik kaas-nõukogude-inimesed veel oleme manipuleeritavad?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment