Euroopa ja Venemaa mõtlevad kohati eri lainepikkustel. Seda erinevust saab aga ära kasutada, painutades Euroopa nägemust Venemaa kasuks.
Mäletate seda hetke 2014.a, mil Angela Merkel sõnastas Saksamaa/Euroopa hämmelduse selle üle, et Vladimir Putin elab mingis teises reaalsuses. Selle edasiarendus kõlab: kui Euroopa elab nö kaupmehe reaalsuses, siis Venemaa kindralstaabi omas. Euroopas määrab majandus poliitikat, Venemaal vastupidi.
Taoline nö ettemääratus on aga igasuguse eriteenistuse jaoks suurepärane eelteadmine. Teades, mis on „kliendi“ mõttemall, on hõlpsam temaga manipuleerida.
Süda ja rahakott
Ilmselt on kõigi jaoks selge, et Euroopa süda on Saksamaal. Või siis vähemalt rahakott, nog aga see on kaupmehe maailmas enam-vähem üks ja seesama. Kui õnnestub Saksamaa äriringkonnad panna enda kasuks tööle, peaks olema pool võitu taskus.
Kujutage nüüd ette, et te istute kuskil Moskva vastavas, kõrgete uste ja varjatud akendega kabinetis ning mõtlete, et kuidas Euroopat endale kasulikus suunas nügida. Et Euroopas oleks vähem seda vastikut ühtsust, mis räägib mingitest kummalistest reeglitest, inim- ja rahvusvahelisest õigusest ja muust segasest.
Kuidas saavutada seda, et Saksamaa Euroopa juhtoinana tunnustaks vana head mõjusfääride jaotust? Noh teate küll, seda kaardile nüri sinise pliiatsiga tõmmatud joont, et „see siin on meie ja see teie“.
Veel parem pakkumine
Võtteid on mitu, aga üks on hea diili pakkumine. Veel parema diili, kui hetkel arutlusel. Kaubandus, kaupade liikumine on miski, mis pürjeli tähelepanu alati tõmbab, sest siin lõhnab hea raha järgi.
Kui vaadata Euroopa kaubaliigutamise võrgustikku, siis torkab silma üks eripära või skeem. Alustame seda skeemi Hamburgist, liigume edasi üle Berliini Varssavisse ... ja siis see jääb toppama.
Jah, juttu on raudteest. Sellest raudvõrgustikust, mille najal liigub kesk-Euroopale rikkust toonud kauamassiiv ning mille külge Balti riikide poolt üritatakse külge keevitada Rail Balticut.
Vene alternatiiv
Kui jätta varasemad katsed kõrvale, siis alates eelmisest aastast on nn Vene-Valgene liitriigi poolt üritatud pakkuda head ja rammusat plaani. Suurest sadamapiirkonnast enne Taani väinu on kaup vaja panna raudteele ja lükata liikuma ida poole.
Pakutava plaani kohaselt peaks see minema Varssavist mitte põhja, vaid ida poole, Minskisse ja sealt edasi Piiterisse. Noh ja nii Minsk kui Piiter on juba päris viisakalt ühendatud Moskvaga ja sealt edasi ... noh saate aru küll. Perspektiiv on selline et pimestab.
Umbes kuu aega tagasi raporteerisd vene asjapulgad, et asi olla kooskõlastatud ning nüüd järgneb vaid teostus. On see nii või mitte, pole hetkel oluline. Oluline on mõtteline kaart, mis selle kaudu maalitakse.
Pribaltika kui vene mõjuala
Pribaltika on ehk nooremale põlvkonnale tundmata mõiste. See markeerib vene imperiaalses mõttemaailmas Läänemere-äärseid (vene keeli siis Balti mere äärseid) provintse, mis loomuldasa kuuluvad Moskva mõjutsooni.
Selle piirkonna äralõikamine ülejäänud Euroopast ja õmblemine Venemaa külge on selle mõttemudeli kohaselt nii elementaarne tegevus, et ei kuulu kuidagi vaidlustamisele. Nii olla ju kogu aeg olnud ning kõik katsed seda olukorda muuta on kurjast.
Lõpetuseks olgu öeldud, et – ei ma ei ole Rail Baltica palgal ega isegi mitte täiskindel, kas sellel projektil on mingi edugarantii. Aga lihtsalt nähes seda, missuguse järjekindlusega Moskva kontorid üritavad pakkuda Saksmaale alternatiive stiilis „unustage need pribaldid ja tehkem omavahel maitsvat geschäfti“, tekivad mul küsimused, et kumb variant on meile siin kasulikum?
No comments:
Post a Comment