Kui tahate vältida suurt sõda, peavad selle maailma vägevad kokku leppima. Rahvusvaheline õigus on pelgalt sõnakõlks, mis tuleb kasutusele vaid asjade tagantjärele vormistamise käigus. Umbes niimoodi võib kokku võtta artikli, mis ilmus hiljuti Vladimir Putini nime all. Artikli pealkiri: „75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus mineviku ja tuleviku ees.“
Vladimir Putin ei kuulu just suurte suleseppade hulka, tema nime all ilmunud olulisemaid lugusid võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Seda enam tasub vaadata, mida ja miks seekord otsustati üllitada. Moodsas keeles rääkides – missugust sõnumit või signaali soovitakse sellega anda?
Esiteks alustame sellest, et kus lugu ilmus. See on nüüd tõesti üks nendest juhtumitest, kus sõnumikandja on sõnum omaette. Vladimir Putini arvamuslugu võtaks ilmselt meelsasti avaldada ükskõik milline rahvusvahelise levikuga väljaanne, kuid seekord otsustati oma „infotoode“ paigutada sellisel moel, et panna publikut esitama küsimusi.
Esmailmumise kohaks valiti USA, sealne väikese levikuga, kuid oluliselt kõlava nimega ajakiri „National Interest“. Ajakirja nimi, taust ja sidemed üheskoos rõhutavad, et USA ja Venemaa riiklikud huvid langevad hetkel kokku ning et Kremlil isegi ei pea vajalikuks varjata oma mõjutustegevust. USA ekspresidendi Richard Nixoni poolt asutatud mõttekoda ja selle ajakirja juhib Dmitri Simes, kes koos kurikuulsa Vjatšeslav Nikonoviga korraldab Venemaa peamisel telekanalil saadet nimega „Suur Mäng“ (Большая игра) . Ühtlasi on ajakiri figureerinud korduvalt eri seostes vene mõjutegevuses, sh väidetavalt ka Trumpi valimiskampaania taustal.
Teiseks ajastus – miks ilmus lugu just nüüd. Kõige lihtsam seletus kõlab, et tegu on osana Putini nö patriootilisest paketist, mis peaks innustama Venemaa kodanikke tegema õiget valikut ees-seisval põhiseaduse muutmise rahvahääletusel. Esmailmumine USA’s on siinjuures teisejärguline, oluline on taas-publitseerimine Venemaa peamises riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta.
Siseriiklikus kontekstis muutub kõneväärseks kogu avameelselt valeliku nõukogude ajalookäistluse normaliseerimine. Rõhutamine, et Nõukogude Liit tegi kõik õigesti, et Suure Sõja puhkemises on süüdi kõik teised ning et Moskva pidi lihtsalt ennast kaitsma. Sellise sõnumiga kella löömine enne (edasilükatud) Võiduparaadi ja vahetult sellele järgnevat hääletust on tolles loogikas igati mõistlik.
Ja alles kolmandaks vaatame korraks sisule otsa – et mida siis pidas vajalikuks Venemaa praegune režiim öelda ilmarahvale. Enamik pikast ja lohisevast tekstist on küll ajaloost enda jaoks sobivate tsitaatide ja faktide noppimine, kuid olulisena jääb sõelale järgmine: sõja tulemuse otsustab võitja ja ülejäänu on vaid vormistamise küsimus.
Kuna Venemaa komberuumis (selle sõna otses Russkii Mir mõttes) on Venemaa Suure Sõja ohver ja ka võitja, siis on kõik tema poolt tehtu õige. Ükski moment ei selle sõja puhkemise ega lõpetamise osas ei kuulu vaidlustamisele. Rutiinse küünilisusega korratakse stamp-valet Balti riikide „vabatahtliku ja rahvusvahelisele õigusele vastava“ liitumise kohta, kuid kõik see on vaid ajalooline näide ja taust põhisõnumile: täpselt samamoodi tuleb käsitleda Abhaasiat, Krimmi ja muid Donbasse.
Kokkuvõtvalt siis – tegemist on üsna rohmaka info-operatsiooniga, millel on kaks eesmärki. Esiteks jõhkravõitu ettepanek: maailma vägevad (nimeliselt Venemaa, USA, UK, Prantsusmaa ja Hiina) peavad omavahel kokku leppima, või muidu ... Teiseks – Venemaa mõjusfääri kuuluvate alade üle kehtib rahvusvahelineõigus täpselt sel moel ja nii palju, kui ja mida Venemaa rahvusvaheliseks õiguseks nimetab.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment