Lootusevargus

Ah et mis asi on lootusevargus? Noh umbes sama nagu identiteedi-, auto- või taskuvargus. Et kui keegi jätab sind ilma millestki, mida sa pead enda omaks. Antud juhul siis lootusest millelegi heale või vähemalt pisutki paremale kui seni.

Habarovskis toimuvad masiivsed tänavaprotestid tekitavad paratamatult võrdluse nn Bolotnõi protsessiga. Meeldetuletuleks – niimoodi nimetatakse Mosvas 2011.a puhkenud protestilainet, mis levis kiirelt üle kogu riigi. Tookord kestis protestide aktiivne faas umbes pool aastat ja laiemas plaanis koguni kaks aastat.

Võrdleks siis pisut neid kahte nähtust, piilumaks pisut Venemaa üsna purkipistetud ühiskondlik-poliitilisse elu kaane alla.

Sarnasused

Mis siis on peamine sarnasus, mis annab üldse aluse nende kahe nähtuse võrdluseks? See on sisuline ajend, mis ajas rahval kopsu niipalju üle maksa, et nad on nõus tulema tänavale, protestimaks võimu vastu, mis on kuulus selle poolest, et vajadusel arreteerib suvalise möödakõndija.

Selle ajendi nimi on lootus. Nii nagu 2011.a valimiste eel, nii ka nüüd Habarovski kuberneri arreteerimise eel oli õhus mingi ebamäärane lootus, et ehk läheb elu homme paremaks kui oli eile. Et elu on hakanud edenema.

Kas see tunnetus oli õigustatud või mitte, pole hetkel üldse oluline. Tookord olid ajendiks võltsitud Duumavalimised ja teade, et Putin plaanib uuesti presidendiks hakata. Seekord on ajendiks Habarovski kuberneri arreteerimine. Kuid mõlemal korral oli ennem seda olnud umbmäärane tunnetus, et üle tüki aja liiguvad asjad õiges suunas ... seni kuni see tunnetus jõhkralt ja demonstratiivselt üle põlve murti.

Erinevused

Peamine erinevus näikse olevat nii ajendi kui sündmuse enda mastaap. Tookord oli jutuks kogu riigi mõttes olulised sündmused ja protest pealinnas. Seekord on tegu ühe üsna nurkmise ja üleüldse mitte kõige olulisema regiooniga.

Teine erinevus on esitatud nõudmiste sisu. Vähemalt osaliselt on praegused loosungid suunatud Moskva ahnuse ja ülbuse vastu. Föderatsioonikeskuse suhtumist regioonidesse tajutakse kohtadel suuresti koloniaalpoliitilisena, mis pumpab äärealadelt välja ressursse ja inimesi. Noh ja nüüd teatab ka, et kohalike elaniku poolt tehtud valik oma kuberneri osas pole Moskva silmis midagi väärt.

Bolotnõi protestide käigus taolisi loosungeid mõistagi polnud. Kuid samas kõlasid toona rõkkavad hüüded „Venemaa ilma Putinita“ ja nüüd „Putin on varas!“. Aga lisaks sellele ka „Moskva, kao minema Kaug-Idast“ ja „Vabaduse eest!“, pidades silmas kitsamalt oma kuberneri vabastamist ja laiemalt vabadust senisest Moskva ja Ühtse Venemaa diktaadist. See Venemaa võimupartei on piirkonnas äärmiselt ebapopulaarne.

Järeldused

Peamine järeldus on üks ja lihtne. Enam kui 20 aastat võimul olnud seltskonnast on kõrini. Mitte ainult Habarovskis, vaid laiemalt kogu piirkonnas. Kas ka laiemalt kogu Venemaal? Oh üllatust, ka Venemaal elavad inimesed ja laias laastus jagavad nad samu emotsioonide ning käitumiste mustreid mis igal pool mujal maailmas.

Mis saab edasi? Selge on see, et Moskva ei saa lasta sellel protestilainel mööduda karistamatult. Ühel või teisel moel, äraostmiste või hirmutamiste abil jooksutatakse praegune protest ummuksisse, kasutades mh alati toimivat venitamise taktikat – rahvas ei jaksa kaua tänavatel püsida. Kohtuprotsessid tulevad nii ehk naa, vaatamata sellele, et ühtset organiseerivat jõudu ja nimesid Habarovskis pole.

Kuid selle peamise loodusjõuga – inimeste vajadusega lootuse ja muudatuste järele, peab Moskva midagi ikkagi tegema. Sest vastasel juhul puhkeb järgmine protest. Ja järgmine. Kuni murdumiseni.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis