Kas vanglas sündinu võib vabaks saada?

„Mis nendel venelastel viga on?“ – umbes sedapsi sõnastati üks järjekordne kutse tulla kõnelema. Veidi täpsemalt – et no mis küll vaevab Venemaad / Puutinit, et ta niimoodi rapsib ja rahmeldab, oma mainest ja inimeludest hoolimata naabri seljas tallab ning verd ja soolikaid voolata laseb nii omadel kui teistel.

Ja siis järgmiseks veeretas kõivõimas sotsiaalmeedia ette kaks emotsionaalselt võimast sümbolit.

Üks oli BBC poolt tehtud intervjuu „babuška Anna“ nimelise tegelasega, kes on muutunud nüüd Vene propaganda üheks keskseks figuuriks. Noh teate küll, see punalipuga vanamemm, kes eksikombel läks sellega Ukraina sõdureid tervitama. Igasugune propagandamasin on võimetu ise looma nii võimsaid figuure, kuid päriselulise algega ja väikese moonutusega on sellest baabuškast saanud saanud „soov saada vabastatuks“.

Teise laksuna tuli vana, kuid kaasajastatud laul „Сделан в СССР“ (Tehtud NSVL’is), mis räägib sellest, kuidas nii Siber kui Pribaltika, nii Kaukaasia kui KGB, vaesus ja ballett, suurehitised ja koonduslaagrid – kõik see kokku ongi „minu kodumaa“. Ning kuna see olla minu kodu, siis pean ma selle üle uhkust tundma.

„Normaalsuse“ taastamine

Olen kakssadanelikendviis korda rääkinud ning kirjutanud sellest, et nn kollektiivne Puutin on otsustanud taastada selle normaalsuse, milles tema põlvkond üles kasvas. Mitte küll üksüheselt NSVL tema piirides ja vaesuses, kuid laias laastus selle olukorra, kus Moskval oli sõnaõigus kõigis maailma asjades. Noh vähemalt enda meelest.

See soov pole aga mitte ainult selle pundi vananevate meeste soov naasta oma mugavustsooni, möödunud „kuldsetesse aegadesse“ (see müüt ja soov on üsna universaalne). See on ka väga oskuslikult valitud poliit-tehnoloogiline võte, liitmaks taaskord kahaneva impeeriumi rahvaid. Kui isegi mitte naaberriikides, siis kindlasti Venemaal endal on see vägagi toimiv ja edukas turundusvõte.

Hiljuti Tallinnas toimund Lennart Meri konverentsil öeldi mh välja mõte, et Venemaa ühiskond on laias laastus vananeva naise nägu ja tegu, kes leiab endale Tugevas Riigis ja Tugevas Liidris tuge ning lohutust. See „vananev naine“ pole mingi seksistlik metafoor, vaid kurb tõsiasi. Venemaa demograafiline olukord on selline, et vanu on rohkem kui noori ja omakorda nende vanade hulgas naisi rohkem kui mehi. Nii leiabki see Tugev Riik, kes suhtleb tolle vananeva naisega teleka vahendusel, toetust ja mõistmist.

Osavalt valitud turundusvõte

Ehk siis väga lihstustatult on Venemaal riigivõimu kaaperdanud seltskonnal käes hiigelsuur suunaviit: „mugavustsoon – see on siiapoole“. Mugavutsoon, see on Impeerium. Suur, tugev, võimas ja hooliv. Ja see loosung, see suunaviit leiab kõik need väsinud silmad, kes vaatavad lootusega samas suunas, lootuses, et järsku nii ongi hea? Taastame kõik endiseks ja on jälle elu ilus!?

Miks ma aga püstitasin pealkirjas vangla-teesi? Sellepärast et ka vanglas sündinu soovib mäletada ainult head oma lapsepõlvest. Et no mäletad ju, kuidas sel ühel õhtupoolikul, kui kõht oli täis ja päike barakinurga taga vaikuses soojendas ning isegi võilill õitses – no kas polnud kena see?

Ka vanglas sündinu võib vabaks saada, kui ta tunnistab endale, et tal on endal vaba tahe. Tahe aru saada, et see oli vangla, kus ta sündis. Tahe aru saada oma soovist olla vaba. Tahe rääkida ka teistele, et vangla pole inimväärne elukeskkond, mis siis et selles antakse süüa ja lastakse kellast kellani jalutama.

See kõik pole aga kinni selles küsimuses, et „mis neil venelastel viga on?“. Kahjuks tean ka enda kaasmaalasi ja põlvkonnakaaslasi, kes on otsustanud olla hingelt stalinistid. Kes vaiksel nahinal levitavad nõukogude-nostalgiat ning varjavad enda Ukraina-viha (viha vanglast vabanejate vastu) sini-must-valge lipu taha. Ka see on tahte ilming. Tahe mitte nimetada vanglat vanglaks ning tahe mitte olla vaba. See on sisemise vabaduse, mitte venelaseks olemise küsimus.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit