Kui rus.postimees palus mul tulla rääkima Europarlamendi valimistest, siis imestasin end esmalt herneks, sest see pole nüüd küll minu valdkond. Kuid peale saatejuhiga arutamist leidsime need teemad, millest mina politoloogina saaks siiski kaasa kõneleda.
Toon välja viis olulisemat punkti:
1- Euroopa parlamendi valimised on üks väga unikaalne loodusnähtus meie poliitilises praktikas, kuna see on ainuke riikideülene ühendus, kuhu me valime otse oma esindajaid. Enamikesse teistesse lähetavad juba parlamendiliikmed kedagi enda hulgast (nt parlamentaarsed assambleed) või suunatakse ametnikke/poliitikuid (kasõi ÜRO vms)
2- Samas kipub valimisaktiivsus olema üsna madal, kuna ei üldjoontes ei saada aru, misasi see Europarlament on ja millega seda süüa, mismoodi see meile oluline on. Kõige lihtsam näide olulisusest - Europarlamendi otsuse tulemusena läheb meie kõigi elu palju lihtsamaks - selle aasta lõpus peavad kõik EL'is müüdavad elektroonilised jubilad olema laetavad läbi ühesuguse USB-c otsiku. Selle otsuse tõttu ei pea meil kõigil olema enam 7 erinevat juhtmepundart kodus sahtlis, piisab ühest ja universaalsest.
3- See, et seekordsetel valimistel ilmselt kaotavad kohti rohelised ja saavad neid juurde tinglikult konservatiivid, on ainult eluterve protsess. Igasugune poliitiline jõud (olgu siis isiku, partei või idee tasandil) peab saama tagasisidet valimiste kaudu, õppima oma vigadest ja kohendama oma retoorikat. Parim viis õppimiseks ongi kahetaktiline: esiteks valimisteks valmistumine ning valijate kõnetamine, teiseks valimiste järel tõdemine, et kuitahes käreda kriitikaga pealelendamine võib alguses tuua edu, kuid valimiste järel pettumuse, sest valituks saanu peab suutma oma kriitika ka tegudeks valada.
4- Nende konkreetsete valimiste eel on üheks suurimaks probleemiks trollitõrje. Autoritaarsetele jõududele on pinnuks silmas nii Europarlamendi valimine kui selline ning Europarlamendi üldine orienteeritus Ukraina toetamisele. Valimised kui sellised ärritavad läbi demokraatia sisulise praktiseerimise: parim tõestus on euroskeptikute ja -vastaste osalemine ning valituks-osutumine (nt Venemaal ja Hiinas poleks mõeldav, et valimistel saaks osaleda avalikud ja sisulised kriitikud). Peamine võitlusväli on internetis - liba-veebisaitide ja -sotsiaalmeedia kontode kaudu üritatakse külvata primitiivselt lihtsat narratiivi: "Ukraina kaitsmisest rääkijad on sõjaõhutajad"
5- Europarlament on ka üks parimaid koostöömehhanisme, mille kaudu viia kohale ühte lihtsat sõnumit: me oleme täpselt nii tugevad, kui me oleme igaüks eraldi, seejärel alles saame me olla tugevad koos. Lootus mingile ebamäärasele "tugevale liidrile" või katusorganisatsioonile, mis peaks meid kaitsma, on udu, mille hajutab teadmine, et kõik need ühendused koosnevad täpselt ja ainult nendest kaitsevõimetest, mis on olemas igal liikmesriigil. Nende võimete ühendamise musternäidiseks on tõepoolest vapustav uudis Saksamaa ja Prantsusmaa teatest, et nad hakkavad üheskoos välja töötama uut lahingtanki
Seega võib kokkuvõtteks tõdeda, et Europarlamendi valimised on meie võimalus osaleda nii meie enda igapäevavaelu (vt laadijaotsik) kui julgeoleku (vt Euroopa strateegilise autonoomia idee) kujundamisel. Selleks tuleb lihtsalt a) minna valima ja b) saata Europarlamenti võimalikult mõistlik inimene. Siis on lootust, et Euroopa tasandilt tuleb alla rohkem mõistlikke otsuseid
Saatejuht Jelena Poverina, saade järelvaadatav siit
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment