Ökosurm ja kuriusklikkus

Kuriusklikkusest olete kuulnud? Noh sellest, kui inimene on oma „hea ja õige“ sõnumi levitamisel äärmuslikult nõudlik enda ja teiste vastu, nõudes karmilt reeglitest kinnipidamist ja karistades kurjalt ning innukalt iga eksimuse eest nii ennast kui teisi. Eriti tigedalt ollakse meelestatud nende vastu, kes justkui oleks usukaaslased, aga viljelevad seda kuidagi „valesti“, mida iganes see ka ei tähendaks. Muuseas, enamik kõige verisemaid ususõdu peetakse ühe religiooni piires, surudes maha igasuguseid sektante ja valestimõtlejaid.

Kurjaks ja lolliks saab minna iga idee ja ideoloogia järgimises, olgu selleks loomaõiguslus või rahvuslus, veganlus või globalismus, sallivus või üleüldine rohe-öko-looduspärasus. Eriti kentsakaks muudab asja see, et kõiki neid erinevaid usundeid mingi teema olulisusest viljeletakse moevooluna, kampaaniakorras, muutes algselt ehk isegi mõistliku mõtte naeruväärseks.

Kampaaniakorras mõtlemispidur

Mõned inimpõlved tagasi viljeleti ka siinsel jahedal paemaastikul maisikasvatust, sest et ... noh oli selline kampaania! Abstraktsevõitu nõukogude võim olla otsustanud põllumajandust turgutada maisikasvatuse kaudu, mis pidanuks andma nii sööki kui sööta rohkem kui varem. Täiesti reaalsed ja justkui mõistuslikud, kuid see-eest innukad kohalikud seltsimehed üritasid tabada konjunktuuri ja tormasid kündma ja külvama, käigupealt valetades kõiki arvandmeid suuremaks. Enamik sai aru toimuva naeruväärsust, kuid iseseisvalt mõtlemise võime oli pidurdatud kollektiivse innukuse poolt.

Mingi aeg hiljem vaimustuti sünteetikast, keemiast, plastikust ja kõigest sellest, mis pidi muutma inimese vabaks looduse ebatäiuslikkusest. Tööstuslikus koguses toodeti nailonit ja krimpleeni, millest õmmeldud kleidid ja ülikonnad elavad ilmselt üle ka maailmalõpu, ilma et nad kortsuks või laguneks. Nüüd ollakse jõutud selle vastandmärgilisuseni, tagasi linaste hamede juurde ja plastikupõlgamiseni.

Tormakalt tervitati avanevat maailma, piiriüleseid toimimisi ... selleks et veidi hiljem viskuda müüride ehitamise õhinasse. Kõige selle juures ilmutades sellist kuriusklikkust, fanaatilisusesse kalduvat agarust, et ükski ohver ei näi olevat liiast, saavutamaks püha eesmärki.

Ühe masina lugu

Kogu selle teoreetilise ilukõne lõpuks räägin lihtsa olmelise loo, mis ajendas kogu seda mõttekäiku tekstiks kujundama.

Ka minu majapidamises on olemas nõudepesumasin. Sest et mugav ja olla loodussäästlikum kah. Et noh vett kulub vähem ja isegi sellesama vee soojendamiseks läheb vähem energiat. Nii et igati win-win olukord, onju.

Palja veega aga hakkama ei saa, vaja on ka nõudepesuvahendit, nt tablettide kujul. Mõistlik mõte näib nagu olevat võtta neid ökoloogilisemaid, eksole? Noh et ega me ju ei tea, milles see ökoloogilisus seisneb, aga enda südametunnistus nagu rahulikum.

Aga näedsa, igal valikul on oma tagajärjed. Need va ökoloogilised tabletid jätavad nõud hallimaks ning mis peamine – filtrid ummistuvad ja andurid ei anna õigeid signaale, sest et need ökotabletid ei lahusta nii efektiivselt rasva.

Isemõtleva masina koostöövõime sinuga väheneb, sest ta ei allu mitte ainult sinu tahtele ja nupulevajutusele, vaid omaenda andurite poolt kogutud infole. Ja nüüd on minu kui tarbija ees kaks valikut – kas pesta masin läbi mingi karmi keemiaga – mis tasalülitab kogu keskkonnasäästlikuse – või tunnistada, et minu masin suri ökosurma. Ning osta uus masin. Hirmus ökoloogiline jällegi, kas pole?

Tsiviliseeritus vs ohjeldamatus

Tsiviliseeritust iseloomustab minu jaoks vaoshoitus, tasakaalukus, hillitsetus. Mh ka moevooludest, eriti nende radikaalsematest, ideologiseeritumatest hoidumine. Tsiviliseerituse vastand on sellel teljestikul ohjeldamatus, äärmuslikkus, räuskamine ja vägivaldsus. Praeguses rohevaimustuses jõutakse aga selleni, et looduse eest ja reostuse vastu võideldakse seal, kus asjad niigi laias laastus korras.

Ahjukütte vastu võitlemine põhjamaises kliimas ja hõredates väikelinnades on ajulage, samas kui metsad hävinevad hoopis mujal, kus rahvast palju rohkem ja primitiivsemal moel majandamas. Kuue prügikasti ja reguleeritud komposteerimise nõudmine näib otsuse- ja sihikindla tegutsemisena, samas kui absoluutne enamik jäätmeid tekib ja läheb otse ookeanisse sootuks mujal.

Kõik see meenutab halenaljakat olukorda, kus kadunud võtmeid otsitakse laternaposti all, sest siin on valge, aga mitte seal, kus need võtmed ära kaotati. Tulemusena võib ökosurma surra mitte vaid üks õnnetu nõudepesumasin, vaid terved ettevõtted või majandusharud. Ning needsamad rohesõdurid tarbivad (rasvastes jutumärkides) „rohetooteid“ alates elektrist kuni autodeni, mille looduslik jalajälg paikneb lihtsalt seal kuskil mujal, väljaspool mugavat ja turvalist laternaposti alust ala.

---

lugu ilmus siin