Sõltuvussõnad

Me sõltume sõnadest. Nendest omamoodi maamärkidest, mis rahustavad ja annavad turvatunnet, et viibime tuttaval maastikul. Umbes nii nagu bussipingil tukastusest ärgates viskame äreva kiirpilgu aknasse, veendumaks et kus viibime. Nähes tuttavaid kohti, lõdestume, sest teame kus viibime ja et kontrollime olukorda.

Hea kamraad jagas tögamisi Supilinna päevade tutvustusest sõnumit „koerte kogukonna“ kohta, kellele päevade käigus teatud tegevused suunatud. Muigasin mis ma muigasin, aga pähe tuli miskipärast võrdlus Lenini tsitaatidega. Kentsakas mõte, kas pole? Aga kohe seletan.

Igal ajastul laiemalt ja kambal kitsamalt on oma sõltuvussõnad. Nende kasutamine annab kuuluvustunde, omamoodi õlalepatsutuse. Me markeerime sellega, et „oleme omad“, sest kasutame õigeid ja vajalikke sõnu. Neid omamoodi transpondereid, mis sisselülitatutena märgistavad lennukite kuuluvust ja kulgemist.

Linnaruumisõnad

Praegusel urbaniseerunud hipsterkonnal on üheks taoliseks märksõnaks „kogukond“. Ja „linnaruum“, autovabadus, kastirattad ja „hästikäituvad koerad“. Iga sõna omaette arusaadav ja isegi nunnu, kuid nende ülemäärane kasutus ühe hingetõmbe või teksti jooksul paneb muigama, ehkki sõltuvuse üle polevat paslik naerda.

Moodsal ministeeriumi-ametnikul on selgelt välja kujunenud oma linnukeel. Jätkusuutlikkus ja tagasiside, kestev areng ja planeerimine.

Kitsad püksid ning sarvraamidega prillid pole küll sõnad kuid märgid on needki. Nagu ka mingitel aegadel kohustuslikud lenks-vuntsid ja bakenbardid meestel ning mikrofonsoengud naistel. Või siis teistel aegadel rõhutatud uniseks-riietus, ikka markeerimaks enda kuuluvust „õigele“ maastikule ning vastandumist „nende teistega“.

Nii nagu näiteks sõnake „kõrvitsalatte“ – ausõna ma ei tea mida see tegelikult tähendab, aga ma tean et selle tarvitamine nii joogina kui sõnana on osade inimeste jaoks oluline kuulumismärk.

Rahvusvahelised sõnad

Kuid tagasi sõnade juurde. Ning minu puhul mõistagi rahvusvaheliste märgisüsteemide juurde, millega globaalsemal mõtteväljal enda kuuluvust mareeritakse.

Meist ida poole jääval mõtteväljal on praegu puhumas kurjad tuuled ning enda lojaalsena märgistamiseks tuleb kasutada vägevamaid sõnu, kuid mis on koordinaat-teljestiku loojana seda reljeefsemad.

Putini võimustumise alguses kasutusele võetud riigivõimu keskne ja konkreetsena mõjunud „võimuvertikaal“ on asendunud hämusemate ja usupõhisemate mõistetega nagu „hingeklambrid“ (kohmakas katse eestindada üsna tõlkimatut mõistet скрепы) ja hingestatus (духовность).

Venesõnad

Venemaad konstrueeritakse ühtsemaks, manades kõiki venelasteks, sõltumata sellest kas ollakse tegelikult tatarlane, baškiir või udmurt. Õigeusk on sisuliselt muudetud riigi-religiooniks, olles riigisuuruse sõnapitsatina kohal kõigis olulistes kõnedes ja telepiltides – nii kasvõi parasjagu käimasoleva üleujutuste-teemalises infovoos.

Narruseni korratavad sõnarelvad „anglosaksid“ ja „hegemoon“, LGBT ja „kollektiivne Soros“ markeerivad seda maailma poolt, mis Kremlist vaadatuna tume ja vaenulik näib. „Maailma enamus“ ja multipolaarsus märgistab heledamat poolt ja suundumust.

Muuseas selles osas on imeline jälgida, kuida sotsiaalse inseneeringu harrastajad langevad ikka ja jälle ülelihtsustamise lõksu. Igasugune propaganda/sõnumiloome, mis üritab kõnetada võimalikult laiu masse, peab muutuma primitiivsuseni lihtsaks ja jääma samas piisavalt hämuseks, et paljud suudaks tunda end samastununa.

Primisõnad

Korduvalt ja korduvalt on kirjeldatud, kuidas millegi vastu kogunenud inimgrupid võidu järel pihustuvad, sest selgub, et neil puudub ühiosa. Kõigi konspiroloogida lemmiksõna „nemad“ (noh NEED, kellele SEE kõik kasulik on) osutub näilise lihtsuse tõttu üheaegu paljudele sobivaks, kuna selle all saab mõista nii kurja naabrit, võimulolevat valitsus kui roosasid tulnuk-sisalikke.

Ahjaa, mis puutuvad siia alguses mainitud Lenini tsitaadid? Lihtsalt oli üks ajastu, kui need olid need turvamärgid, mis tuli õmmelda iga teksti külge, rääkides kas kevadkülvist või kommunaalprobleemidest. Sõnad, millest sõltus kirjutatu ilmumine ja kriitikavabadus. Sõnad, millest olid sõltuvuses nende kasutajad.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et tasub tähele panna, kas ja kuidas ka me ise märgistame enda ümbrust teatud sõltuvussõnadega. Nende omamoodi maamärkidega, mille abil me loome endale illusiooni protsesside juhtimisest ja enda adekvaatsusest. Nagu näiteks „kliimaministeerium“. Ja kõige mõistlikum on kõige selle üle veidi muiata.

---

lugu ilmus siin