Sõdu on ju peetud inimkonna algusaegadest saadik, selles pole midagi uut ega Venemaale eriomast. Kunagi sõdis vajadusel kogu hõim teise hõimu vastu, hiljem aeti sõjaväena enda ees orje ja alistatud rahvaid. Kuid ajapikku muutus sõdimine ametiks. Väärikaks ja hästitasustatavaks. Kujunes välja palgaarmee mõiste. Neid hästi väljaõppinud ja relvastatud sõjamehi oli alati vähe, hiiglaslike territooriumite kuuluvust jms tüliküsimusi lahendasid tänapäevases mõttes narrilt väikesed väesalgad.
Prantsuse revolutsiooni aegu kujunes aga välja uus väevorm - rahvaarmee. Mundrit ja relva kandvate inimeste hulk kümnekordistus, samamoodi sõjaväljal hukkunute arv, nende asemele värvati üha uusi. Kuid seda tehti pigem sunni, kui raha abil. Hoopis teine mudel ja suhtumine, inimelu muutus selles väärtusetuks, kardinaalselt erinevalt palgaarmeest, kus iga väljaõppinud relvakandja oli tükikaup ja selle eest ka vastavalt tasustatud.
Palgaline rahvaarmee
Nüüd aga Putini Venemaal on loomisel hoopis midagi uut. Palgaline rahvaarmee. Kogu vene rahvas on sisuliselt palgaarmee staatuses, toimides värbamisbasseinina riigi jaoks. Riigipoolne rahaline hüvitis sõttaminejatele ja seal surijatele on kaugelt suurem kui selles riigis varem nähtud, koguni nii suur, et see muudab ühiskondlikke mustreid.
Ääremaade elanikud, kelle elus puudus reeglina muu perspektiiv kui see, et kas sõita suurlinnadesse paremat elu otsima või leppida kodukülas piskuga, on nüüd korraga saanud lootuse. Isegi kui konkreetsest prekonnast pole veel keegi otse sõtta läinud, on sõjakõlbuliku mehe/poja lähikondsed vähemalt korraks vaadanud mõtlikult aknast välja lagunenud teele ja mõelnud „mis oleks kui“. Jaganud mõttes tapmata mehe ... ptüi ... laskmata karu nahka ja mõelnud, et kuidas saaks need võimalikud miljonid kasutusele võtta, maksta võlad ja osta pisut kobedam eluase.
Võtan julguse väita, et kui nüüd miskipärast peaks sõda lõppema ja värbamis-surve ühiskonnale lakkama, siis järgneb sellele halvasti varjatud pettumus. Sest et mismõttes võetakse neilt see lootus muuta midagi oma elus? Mismõttes lõppeb olukord, kus katastroofilises tööjõupuuduses sai palgatööle iga sant ja seda varasemast kõvasti kõvema palga eest, isegi kui ei julgenud või tahtnud otse sõjaväega lepingut sõlmida?
Lootuste petmise efekt
Jah mõistagi on tõsi seegi, et ka vene rahvas on sõjast frustreerunud ja omamoodi väsinud. Nende eluajal pole ju varem niimoodi olnud, et sõjauudised on peamistena telekas juba mitmendat aastat järjest. Kuid kuna see sõda toimub kuskil kaugel ja – kordan ennast – pakub lootust parandada oma heaolu, siis selle lootuse kadumine võib paradoksaalselt tuua endaga palju suurema protestivalmiduse kui sõda ise.
See on küll hoopis teise välja pealt nopitud näide, kuid ainukesed tõsiseltvõetavad protestid vene ühiskonnas toimusid justnimelt murtud lootuste tõttu. Nn Bolotnaja protsess tõi 2011-2013.aa tänavatele kokku sadu tuhandeid inimesi ja seda mitte ainult Moskvas. Murtud lootus seisnes selles, et kui Medvedevi järel joonistati presidendiks taas Putin, siis tundis rahvas ennast petetuna, sest toona kehastas Medvedev endas lootust paremale tulevikule ning Putin tagasipöördumist vana ja lootusetu juurde. Jah mõistagi on nende sündmuste auditoorium ja loosungid sootus teised, kuid motivatsioon on sama. Oli lootus ja enam ei ole.
Kahetine surve
Praegune riiklik surve on kahetine – suruda mehi rindele ja naisi sünnitama. Sest on vaja uusi sõdureid. Juba olemasolevaid lapsi militariseeritakse täiesti moraalitute meetoditega, õpetades neile, et ainuke mõtestatud idee on teenida oma riiki. Seni veel olematute laste emasid survestatakse täitma oma kodanikukohust, oma eksistentsi mõtet – jääda võimalikult vara käima peale ja sünnitada uusi sõdureid.
Mõneti meenutab see psühholoogiline õhustik Gaza sektoris toimunut, kus sealsete naiste ainuke perspektiiv saada ühiskonna aktsepteeritud liikmeks oli toimida sünnitusmasinana. Kasinatesse oludesse sündinud uusi kodanikke oli aga hõlbus värvata mis iganes ülesannete täitmiseks, sest ka neil puudus muidu lootus paremale elule.
Selle hiiglasliku sotsiaalse inseneeringu labori psühholoogilised tulemused on omamoodi kentsakad – riigikodanik muutub rahaliselt väärtuslikuks alles siis, kui ta sõlmib armeega lepingu. Aga inimelu enda väärtus muutub selle rahalise väärtustamisega vastasmärgiliseks. Rahanumbri mõttes hinnaline ühik aetakse hakklihamasinasse jõhkruse ja hoolimatusega, nagu ilmselt kunagi tehti väärtusetute orjade või muude sõjavangidega.
Missugune on aga selle ühiskondliku lõimekanga muutuse pika-ajalised mõjud, ei tea aga ilmselt ka selle protsessi algatajad ise.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment