Разбор полётов: USA uus strateegiadokument, VF-India

Selle hooaja viimases saates:

- USA strateegiapaber tekitab rohkem küsimusi ja külvab kaost, kui et loob selgust

- Putini visiit Indiasse on kindlasti diplomaatiline edusamm Moskva jaoks, India saab selle abil näidata oma sõltumatust USA'le

Aastalõpu puhul toon aga välja ühe märgilise sündmuse (mis tõsi küll toimus juba 2024.a lõpus) - Assadi režiimi langemise Süürias - see iseloomustab seda, kui kiirelt võivad muutuda olukorrad, mis näivad olevat lootusetult tardunud

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene sõjamajanduse mõrad

Venemaast rääkijad teevad tihti ühe vea, pidades seda millekski üüratult suureks ja seetõttu vaikimisi edule määratuks. Sellest mõtteaugust väljaronimiseks soovitan ühte lihtsat meenutust hiljutisest minevikust – NSVL oli veel suurem.

Otsa sai NSVL aga suuresti oma majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Ja suur osa sellest ebaedukusest tuleneb justnimelt suurusest – andestage see tahtmatu kalambuur – territoriaalselt suure riigi haldamiseks kulub ebamõistlikult palju ressursse.

Sõjamajandus võimaldab küll lühiajaliselt lahendada mõningaid probleeme selles ebaefektiivsuse umbsõlmes, kuid samal ajal asub ta ka ise looma liivaterakesi, mis kogu masinavärki tõkestama ja lammutama hakkavad. Seda eriti siis, kui selle koostisosi hakata võtma riikliku kontrolli alla, sest igasugune riigieelarveline struktuur hakkab töötama mitte kulude optimeerimise, vaid eelarveliste sissetulekute suurendamise suunas – seda Moolokit ei jõua aga keegi ära toita.

Laias laastus võib vene sõjamajanduse probleemid jagada kolmeks: raha, tehnoloogia ja tööjõud. Igaüks neist on universaalse olemusega, kuid omab ka vene kohalikke nüansse.

Raha kui igasuguse majanduse vereringe on väga universaalse olemusega ning kohalikud ehk vene rahvuslik-riiklikud eripärad näikse siin kõige väiksemat rolli mängivat. Raha on lihtsalt üks isevärki kaup, mille vastu saab vahetada teisi kaupu.

Venemaal on aga see raha-nimeline kaup hirmus kalliks aetud, keskpank on oma pingutustega ohjeldada inflatsiooni tõstnud intressimäära talumatusse kõrgusesse, mis – oh üllatust – peksab omakorda kõrgemale inflatsioonisurve.

See pole mingil juhul etteheide sealsele keskpangale, toda asutust peetakse omataoliste hulgas üheks paremaks ning nad teevad mis suudavad, et üldiselt viltuvajunud riiklikku kaardimajakest püsti hoida.

Sõjamajandus, eriti justnimelt selle sõjamasinaid tootev osa, nõuab suuri ja kiireid investeeringuid. Ettevõtjail on aga palju riskivabam ja mõtestatum oma vahendeid mitte investeerida, vaid panna nad panka hõlpsat intressitulu teenima. Võtta aga investeeringuteks laenu sellesama kõrge intressiga pole üleüldse mõistlik, sest riigiga pikaajaliste lepingute täitmisel selgub, et intressimäär/inflatsioon viib sisend-hinnad kiirelt nii kõrgele, et kokkulepitud hindadega väljundit (noh nt tanke) toota pole võimalik.

Tehnoloogia kui sellesama tootmistsükli möödapääsmatult vajalik osa on samamoodi muutunud talumatult kalliks. Röövsõja eest karistuseks kaela saadud sanktsioonid toovad halastamatu selgusega esile asjaolu, et vene riiklik/innovatsioonitõrges majandus pole suuteline enamikku vajaminevast ise tootma.

Kõige ilmekam on olukord lennukitööstuses (mis on sisuliselt koomas), aga hiljuti nt selgus, et oldi sunnitud loobuma ka jäälõhkujate ehitamisest, kuna vastav tehnoloogia on sanktsioonide all. Kõike seda, alates ülirasketest tööpinkidest kuni kaasaegsete kiipideni, saab mõistagi kaude ikkagi kätte, aga see suurendab asjade maksumust, ent rahaga on kitsas käes (vt eelmist punkti).

Tööjõud võiks jällegi „hiigelsuurel Venemaal“ olla peaaegu lõppematu ressurss, aga oh üllatust, siis ka selles riigis on demograafilised trendid sellised, et tegelikult pole töö-ealist ja –võimelist seltskonda eriti kuskilt võtta. Seda enam, et sõja hakklihamasin on vähesedki inimressursid endasse imenud.

Nii on isegi tavapäraselt kõrge töötusega regioonides jõutud absurdselt kõlava näitajani – 0,00% töötust. Pealegi tuleb arvestada, et kaasaegne tööstus pole kaevandus või kartulikasvatus, kuhu saaks rakendada ilma pikaajalise ja kalli väljaõppeta suvalisi inimesi tänavalt.

Olukorda saaks lahendada välistööjõu sissetoomisega või tehnoloogilise hüppega nö pimedate tehasteni, st täielikult robotiseeritud tehasteni, kuid ei üks ega teine pole praegusel Venemaal sisuliselt tehtavad. Hiljuti kõlanud Afganistani kontrolliva Talibani ettepanek saata appi oma inimesi pole ilmselt kuigi tõsiseltvõetav lahend, muudest kurikorea spetsialistidest rääkimata.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Venemaa on enda poolt alustatud kuritegeliku sõjaga ise ennast ajamas samas suunas, kuhu jõudis tema eelmine formatsioon ehk NSVL. Ma ei väida, et see riik on juba lagunemas, kuid võidurelvastumine ja (majandus-)poliitiline stagnatsioon on liiga sarnased näitajad, et neid mitte tähele panna.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Vene, Ukraina, Venetsueela

- Washington-Moskva kontakte, visiite ja muid sekeldamisi ei saa nimetada "rahuläbirääkimisteks", sest Moskvale pole vaja ei rahu ega lepingut. Moskva jaoks on diplomaatia praegu vaid kattevari, saavutamaks oma eesmärke eelkõige sõjaväljal. Diplomaatiline varjupoks on vaid selleks, et keegi ega miski ei segaks sõjavankri veeremist

- Ukraina sisesed protsessid on hetkel (tänu korruptsiooniskandaalil) väga huvitava teelahkme ees, kas superpresidentaalsuse suunas või vastupidi demokratiseerumise/liberaliseerumise suunas. Zelenskõi võib võtta kas kogu otsustuprotsessi enda peale või vastupidi anda suuremat rolli nii valitsusele kui parlamendile. Ning ka parlamendi sees võib toimuda poliitilise protsessi normaliseerumine, kus võimupartei kaotab enamuse, algavad koalitsiooni-läbirääkimised ning suurem üksteisega arvestamine

- Rünnakud tankrite vastu - "varilaevastik" on osa VF energeetilise infrastruktuuri osa ja seega täiesti legitiimne sihtmärk

- USA tegevus Venetsueela suunal on vastuolus ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetega, mille kohaselt ei sõjalise jõu kasutamine ega isegi sellega ähvardamine ei ole lubatud

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade jäelkuulatav siit.

Sõjategevuse kandmine vaenlase territooriumile

Ukrainal on õigus kanda sõjategevus teda rünnanud Venemaa territooriumile. Aga Euroopal?

Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.

Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.

Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.

Ka Euroopa on sõjas

Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.

Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.

Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.

Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?

Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.

Pöörata teine põsk?

Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.

Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.

Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?

Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?

---

lugu ilmus siin

Ukraina korruptsiooniskandaali kasutegur

Igas halvas asjas on ka midagi head. Ukrainas lahvatanud kõrgetasemeline korruptsiooniskandaal pole selles mõttes erand. See näitab meile – ja eelkõige ukrainlastele endile – et nende riik pole isegi vaatamata sõjale libisemas diktatuuri poole. Ja kui oluline on seda suundumust vältida.

Sõda on äärmuslikeim olukordadest, mis mõjutab nii riiki kui ühiskonda. Mõlemat koos ja eraldi.

Riigi kui võimuaparaadi seisukohalt on loomulik, et selles olukorras soovitakse võimu konsolideerida. Koondada ühtse käsuliini alla, selleks et toimida efektiivselt ja koordineeritult, käsutada ressursse nii efektiivselt kui saab, jäämaks püsima.

Loomupärane soov koondada võimu

Kui sellele loomulikule soovile ei leidu vastukaalu, võib ükskõik millisest riigist väga kiirelt saada autokraatia või isegi diktatuur. Riik, milles kogu otsusejõud on koondunud ühe mehe kätte, kes ei allu ühelegi poliitilise tagasiside ja/või tasakaalu mehhanismile.

Ühiskonna poolt vaadatuna võib selline võimu koondumine tunduda samuti loomulik, sest noh et keegi peab ju korra majja lööma. Sõda kui korralagedus on vaja ju ometigi lõpetada, soovitavalt võiduga, aga eelkõige lõpetada.

See soov on näib seda loomulikum, et nö kõva käega valitsemismudeli ihalejaid on alati ja kõikjal, ka kõige vabamates ühiskondades. Sõja ajal on neil vaid lihtsam oma soovi välja öelda. Vastuvaidlejaid on vähem, sest et hirm halvab.

Hädavajadus sellele vastu seista

Aga see on meeletult ohtlikult libe teekond, sest sellele kõvakäelisele soovile alludes lastakse ketist vabaks monstrum, mida hiljem koopasse tagasi suruda on kohutavalt keeruline.

Õnneks on riike ja rahvaid, kus ka kõige koledamal ajal hakkab tööle tagasiside mehhanism.

Parimal juhul on selleks institutsionaalsed mehhanismid, nt päriselt poliitilise esindatuse pinnal tegutsevad parlamendid. Nendes parlamentides on esindatud päriselt erimeelsed jõud, kellel on õigus ja võimalus, antud juhul ka kohustus hakata vastu.

Halvemal juhul on parlamendid vaid kummitemplid, milles osalevad statistidena inimesed, kelle sõnadel pole mingit mõju võimu otsustele. Sel juhul on ventiiliks ja võimaluseks tänav, millele kogunenud inimesed saavad esitada oma nõudmised (olgu nad nii erimeelsed või manipuleeritud kui tahes, see pole hetkel oluline).

Ukraina kui olemuslikult vaba riik

Ukrainas on õnneks mõlemad olemas ja aktiivselt toimimas. Parlament, kus käib päriselt poliitiline debatt ja kus on võimalus esitada nõudmisi kasvõi valitsuse ja riigipea tagasiastumiseks. Ning on tänav, millel oma võimu tajuv rahvas saab oma sõna kaasa öelda.

Ja Ukrainas peab võim ka reageerima. Ukraina on pool-presidentaalne riik ning antud hetkel ongi kõige olulisem riigipea reaktsioon. Kuna korruptsioon on puudutanud tema otsest lähikonda, siis on ta väga vastikute, kuid vajalike valikute ees. Kas vahetada välja suur osa oma meeskonnast ja/või valitsusest, viia nad vähemalt uurimise ajaks kõrvale (mis on halb variant, kuna halvab tükiks ajaks toimimise, sest uued inimesed peavad hakkama asju üle võtma). Või astuma ise tagasi, loovutades põhiseaduse järgi koha – kuniks valimised võimalikuks muutuvad – parlamendi esimehele (see on veel halvem variant, kuna presidendi roll on olla praegu rahvusvahelise toetuse koguja).

Ukraina riigi ja ühiskonna ees ei ole häid valikuid. Kuid on väga kindel lootus säilitada olukord, kus keegi ei saa kehtestada autokraatiat või – veelgi hullem – diktatuuri.

---  

PS – ma ei nimetanud siin loos teadlikult mitte ühte nime, sest need pole olulised. Olulised on poliitilised protsessid ja nende toimemehhanismid.

---

lugu ilmus siin

Putini ultimaatum, mitte Trumpi rahuplaan

Ehkki Kanal2 pealkirjastas selle Trumpi rahuplaanina, on sisuliselt tegu Putini ultimaatumite ümbersõnastatud esitamisega. Sisuliselt sama nõudis Kreml enne sõja algust, nõuab ka nüüd - de-Ukrainiseerumist. De-suveräniseerumist, sisuliselt otsustusõigusest loobumist.

Ehkki selles uues, läbi Valge Maja kanalite filtreeritud versioonis ei kõla sõnad "denatsifitseerimine", "demilitariseerimine" jne, on paljud jutupunktid sisuliselt samad.

Sai sellest mõni sõna öeldud Reporterile, saatelõik järelvaadatav siit

Разбор полётов: Ukraina, USA, Saksamaa, Prantsusmaa

- Ukraina korruptsiooniskandaal ei jäta riigi juhtkonnale palju valikuid, kuid võimaldab näidata, et probleemiga tegeletakse ning et võitlus jätkub

- USA ja VF jätkavad vastastikku üksteise kompamist, lootes saavutada oma eesmärke, ainult et need on vastasmärgilised, üks soovib sõja lõppu, tein jätkamist

- Saksamaa kaitseministri tõdemus, et sõda Venemaaga on üha lähemal, on ainult osaliselt tõene. See sõda juba käib, ainult et seni veel teistes domeenides, alates infosõjast kuni diversioonideni, põgenikest kuni droonideni

- Prantsusmaa jätkab ühest küljest amoraalset ja radioaktiivset äri Venemaaga, teisalt aga toetab Ukrainat

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.