Valimistejärgne Venemaa

Mõõk on tugevam kui kilp. Selliselt mõeldakse Venemaa kindralstaapides, kallutades relvastuses tasakaalu ründerelvastuse kasuks.

Nii vähemalt väitis Vladimir Juškin juuni keskpaiku korraldatud Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus seminaril „Valimistejärgne Venemaa“. Ausalt öeldes ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaks kahtlema selle, Eesti ilmselt parima Venemaa-tundja sõnades.

Ausalt öeldes läks kogu seminar pisut tasakaalust välja. Kui Venemaalt saabunud võtsid asja ilmselt kergelt, pidades oma ettekanded pigem üldhuvi pakkuval tasandil, siis Vladimir Juškini pikk ja põhjalik käsitlus olukorrast Venemaa relvajõududes sobinuks pigem nt kaitseministeeriumi spetsialistidele. Muideks, neid oligi saalis märkimisväärselt.

Sisepoliitiline segadus
Aga kõigest järgemööda. Andrei Kolesnikov, Venemaa poliit-kommentaator rääkis Venemaa sisepoliitilisest olukorrast peale valimisi. Sellest, et valitsemas on kerge peataolek või siis hoopis kahepealisus – pole selge, kes siis ikkagi juhib Venemaad ja milline saab olema areng.

Kas Venemaal saab olema uue presidendi ehk siis liberaliseeruv nägu? Selle kasuks räägib Dmitri Medvedevi meeskonna taust. Noored, äri ja juura taustaga mehed vajavad muudatusi, et mitte jääda alla (teisisõnu jääda ellu) eelmise presidendi poolt loodud tšekistlikule ümbrusele.

Samas aga pole tehnokraatlik, ilma ideoloogilise taustata meeskond valmis ega võimeline järskudeks muutusteks. Ühiskonnas puudub nõudlus liberaalsete ideede järele. Rahvas on poliitiliselt apaatne.

Ülekuumenev majandus
Majandusekspert Sergei Aleksašenko rääkis hoopis teist juttu. Venemaa majanduses olevat esmapilgul kõik korras, eelarve ja reservid suurenevad järjest. Ainus probleem on inflatsioon, mis on väljunud kontrolli alt. Eelmise aasta näitaja oli 7%, nüüd juba 14%. Maikuu andmeil inflatsioon ainult kiireneb.

Majandus kuumeneb üle, sõltudes üha suurenevast raha sissevoolust – eelkõige nafta eest. Iga lisadollar naftabarreli eest maailmaturul toob Venemaale sisse täiendavalt 1,5 miljardit USD.

Probleem on aga VF majanduse suutlikkuses tulla toime püstitatud ülesannetega. Parim näide – Sotši olümpiamängude ettevalmistus. Sisuliselt luuakse selleks „eritsoon“, kus majandatakse mitte reeglite ja seaduste kohaselt, vaid kõik lahendatakse väga suure raha abil. Nt arvutati välja, et Sotši on vaja kohale toimetada 100 miljonit tonni kaupa, kuid isegi kogu olemasoleva raudtee-võimsuse rakendamisel (jättes tegemata kõik muud veosed), saaks jäänud aastate jooksul kohale viia vaid 70 miljoni tonni. Seetõttu otsustati rajada sadam ning seda ilma igasuguste kalkulatsioonide või eelarve-kontrollita.

Päritud sõjavägi
Aleksander Šaravin sõjandusanalüütikuna kõneles sellest, millise Venemaa sai valitseda uus ülemjuhataja ehk president Medvedev. Sõjaline eelarve on hiiglaslik - 1 triljon tubla e. 45 miljardit USD. Võrrelda seda üks-ühele lääneriikidega aga ei saa, sest nt sõduri toidule kulutatakse Venemaal päevas 58RUB e. 2USD – USA sõdur saab selle eest hommikul mahla juua.

Kui Eesti sai enda sõjaväe üles ehitada nö tühjalt kohalt, siis Venemaa peab tegelema nõuka-aegse pärandiga. Seejuures sõjaväge koondada on mõnikord kallimgi kui seda laiendada.

Venemaal räägitakse, et on vaja kujundada relvajõudude uus pale. See on aga valest otsast lähenemine. VF julgeolekukontseptsioon pärineb 1990-ist, sõjaline kontseptsioon aga 2000-te alult. Kuni ei muudeta neid alusdokumente, ei saa ka muuta sõjaväge.

Vananev relvastus
Eesti Venemaa-ekspert Vladimir Juškin aga tõestas oma ettekandes, et Venemaa au ja uhkus – nö globaalse mõju instrument – ehk raketiväed ongi pärit tollestsamast nõuka-ajast. Enamik praegu kasutusel olevatest õhus, merel või maa peal liikuvates rakettidest ja nende kandjatest on aegunud, nende kasutustähtajad ammu ületaud ja korduvalt pikendatud.

Lähema kümne aasta jooksul saabub suuremat sorti muudatus jõudude tasakaalus. USA jõuab uuele tasandile oma raketitõrje tehnoloogiates, Venemaa raketid aga jäävad kas samale tasandile või muutuvad liiga aeglaselt. Erinevus ollagi selles, et USA panustab kilbi arendamisse, Venemaa aga keskendub senise mõõga imetlemisele.

Kokkuvõtteks saabki öelda, et Venemaal on tõepoolest olemas muljetavaldav mõõk. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mõõk kipub roostetama. Raha uue sepistamiseks justkui oleks, ainult et sellega ei tegeleta. Poliitiline olukord näikse olevat stabiilne, ainult et seni olulisimaks peetavas küsimusele – sõjalise mõjuvõimu säilitamisele – ei paista see karvavõrdki kaasa aitavat.

Karmo Tüür
21.06.2008

Kas Jaapanist tõuseb uus algus?

Tõusva päikese maal, Jaapanis, kogunesid eile, 7. juulil selle maailma vägevad. Ametlikult kannab asi nime G8 tippkohtumine, kus omavahel kohtuvad kaheksa juhtiva riigi liidrid.

Tegelikkuses on kogunejaid palju rohkem kui kaheksa. Peale alaliselt G8 hulka kuuluvate Itaalia, Jaapani, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Venemaa kuulub sinna veel ka Euroopa Komisjon. Lisaks on seekord kohal ka 22 liidrit nn arenevast maailmas, ehkki siin võiks vaielda, kes ikkagi peaks olema põhi-tiimis ja kes ukse taga.

Kes peaks kellega ja millest rääkima?
Pikka aega on põhjustanud vaidlusi nt Venemaa kuulumine maailma arenenud tööstusriikide gruppi, seda enam, et teiseks mitteametlikuks kriteeriumiks on demokraatlikkus. Samas peaks siia kuuluma maailma suurima demokraatia e. India. Või siis nt Brasiilia, kelle majandus on suurem kui Kanadal või Itaalial. Või siis Hispaania, Mehhiko või ka Lõuna-Korea, kelle majandused samuti ületavad Kanada oma. No ja kuhu paigutada nt kiirelt arenev Hiina oma 1,3 miljardi inimesega?

Kohtumist võõrustav Jaapan soovis alguses võtta peateemaks võitluse globaalse soojenemisega, kuid muutuv olukord tegi oma korrektiive. Põhilisteks teemadeks said energiahinnad ja nälg. Eile oligi kõne all olukord Aafrikas ning rikaste riikide võimalused midagi olukorra parandamiseks ära teha.

Teiste teemadena on kõne all, tuumaprogrammid Iraanis ja Põhja-Koreas, intellektuaalse omandi kaitse, kliimamuutused ja terrorismivastane võitlus. Mingeid põhjapanevaid, murrangulisi otsuseid ürituselt ei oodata, peamiseks tõmbenumbriks on täna toimuvad maailma liidrite omavahelised kohtumised.

Terrorihirm
Kõnealune terrorioht on loomulikult vägagi päevakajaline kõigi taoliste tippkohtumiste korraldamisel. Seekord kulub ürituse korraldamiseks rekordkogus raha – ligi 60 miljardit jeeni (u. 560 miljonit EEK), millest omakorda ligi pool kulub turvamisele. Kohale on aetud 20 tuhat politseinikku, kellest kolm tuhat tegeleb ainult ligipääsmatu Windsori hotelli turvamisega Toyakos, Hokkaido saarel.

Seekordne kohtumine on ka debüüt kolmele osalejale – Jaapani enda peaministrile Yasuo Fukuda, Briti peaministrile Gordon Brownile ja Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile – ning viimane taoline kokkusaamine ametist lahkuvale USA presidendile Georg. W. Bushile.

USA ja Venemaa liidrite kohtumine peakski aset leidma täna, olles kindlasti üheks enam tähelepanu tõmbavaks hetkeks. Juhul kui USA järgmiseks presidendiks peaks saama vabariiklane John McCain, siis muutub olukord eriti põnevaks – on ju presidendi-kandidaat ähvardanud Venemaa G8 hulgast välja heita.

Venemaa intriig
Venemaa osalus on üldse üheks intriigiderohkemaks momendiks. Ammu enne tippkohtumist rääkisid vaatlejad, et sellel üritusel saab omamoodi vastuse küsimusele, et kes ikkagi juhib Venemaad. Juhul kui kohtumisele oleks saabunud eelmine president Vladimir Putin – olgu siis üksi või koos Medvedeviga – oleks saanud öelda, et Putin on siiani isik number üks.

Teine ja äärmiselt põnev on küsimus, kuidas kavatseb Venemaa president välja tulla olukorrast, kus ta paratamatult peab vastama küsimustele Vene-Jaapani piiritüli kohta. On ju kaks naabrit siiamaani formaalselt sõjas, kuna peale II Maailmasõda pole siiani suudetud sõlmida rahu- ja piirilepingut.

Väiksemat sorti skandaali võib põhjustada asjaolu, et kohtumises osalejatele jagatavates infovoldikutes on nn põhjaterritooriumid tähistatud Jaapani omadena. Venemaa omalt poolt ei taha sellest kuuldagi ning käsitleb saari endale kuuluvate Lõuna-Kuriilidena.

Venemaa eksperdid pakuvad, et summiti suurimaks teemaks on hoopiski USA abipalve ülejäänud maailmale. Osa sealsetest politoloogid ütlevad, et Venemaa teeks vea, kui aitaks Ameerikal säilitada vana maailmasüsteemi, selle asemel et asuda aktiivselt uue moodustamise kallale.

Kuna kohtumine on alles pooleli, on vara rääkida tulemustest. Kuid siiski on huvitav, kas tõusva päikese maalt tõuseb uue maailmakorra koidik?

Karmo Tüür
7.07.2008

Kuidas Sloveenia meid valitses

Nüüdseks on see läbi saanud. Sloveenia poole-aastane eesistumisaeg EL eesotsas. Kas lubadused said täidetud ja euro-asi seeläbi paremaks aetud või mitte, seda üritamegi vaadata.

Nii on kord juba see asi üles ehitatud, et ühendust – formaalselt võttes Euroopa Liidu Nõukogu – juhib pool aastat üks liikmesriik, pool aastat teine jne. Sloveenia võttis valitsuslipu üle Portugalilt ning nüüdseks on selle üle andnud Prantsusmaale.

Nagu ikka mingit ametit vastu võttes antakse hulk lubadusi. Mida siis Sloveenia endale ülesandeks seadis? Lissaboni protsessi taganttõukamine, energia- ja kliimaasja ajamine, EL laienemis-lootuse hingeshoidmine Balkanil ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine.

Lissaboni leppega ehk siis Euroopa Liidu reformikavaga läks nii nagu läks. Ehk siis ilmselt läks aia taha. Ehkki 18 liikmesriiki jõudsid uue liiduleppe ära kinnitada, juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Või siis ikkagi pidi juhtuma – pikk ja segane paber sattus Iirimaal rahvahääletusele ning skeptilised iirlased ütlesid „ei“. Kuigi euro-inimesed räägivad jätkuvalt, et protsess pole surnud ning küllap kuidagi ikka saab, pole see optimism kuigi kindel.

Vasturääkiv energeetika
Energia ja kliima teemal pole just kuigi suuri edusamme saavutatud. Konverentse peetakse küll hulgem, teadusuuringuid ja ettepanekuid sünnib ridamisi, kuid mingitest põhimõttelistest kokkulepetest pole seni midagi kuulda.

Energeetikast rääkides pole üllatav, et siinkohal tuleb juttu Venemaast, kes Sloveeniasse põhiliselt energiakandjaid ja muud tooret sisse veab. Moskva pakkus vahetult enne Sloveenia eesistumis-aega välja, et kustutab oma võla endise Jugoslaavia ees. Sloveeniale kuulub sellest u. 800 miljoni USD suurusest üldvõlast u. 130 miljonit, mille Venemaa lubas tasuda tehnika jm kolme aasta jooksul.

Mislaadset tehnikat täpselt silmas peeti, pole küll teada, kuid tundub, et asi lõhnab gaasi järgi. Nimelt suutis Venemaa asja sinnamaani viia, et Sloveenia teatas oma liitumisest Moskva gaasitoru-projektiga South Stream (Eesti lugejale on paremini tuntud selle sõsarprojekt Läänemeres nimega Nord Stream).

Ega muidu polekski asi ehk nii kõneväärne (on ju varem juba kuus lõuna-Euroopa riiki samale vankrile hüpanud), kui poleks sedasama EL eesistumist.

Venemaa mõju
Vajadusest välja töötada Euroopa Liidu ühine energiapoliitika on räägitud nõrkemiseni. Suurimaks peavaluks – kuidas vältida liigset sõltuvust ühest allikast – Venemaast. Üheks esimeseks suuremaks katseks energiatarneid korraldada oli omaenda torujuhtme ehitamine energiarikka Kaspia mere piirkonda. Ehk siis projekt nimega Nabucco.

Tõsi küll, tuleb tunnistada, et isegi Nabucco-projekti väljatöötaja Austria andis Gazpromi surve ees alla vähem kui aastaga. Kõik otsustajad küll räägivad häbelikult, et South Stream ja Nabucco pole konkurendid, vaid teineteist täiendavad projektid, kuid eriti veenvalt see jutt ei kõla. Seda enam et kriitilisemad analüütikud kipuvad kahtlema Venemaa võimes oma seniseidki gaasi-ekspordi leppeid pikas perspektiivis täita.

Aga nii ehk teisiti, slaavi ühtsust rõhutav Venemaa tervitas Sloveenia eesistumist särasilmil, kinnitades, et Venemaa-Sloveenia suhete taevas pole pilvekestki. Tõsi küll, siin tuleb tunnistada, et Moskva ametnikud pisut liialdasid – kui nii pehmelt öelda.

Usk EL ravitoimesse?
Sloveenia on olnud üks Kosovo iseseisvumise põhilisi toetajaid – see aga käib Moskvale tõsiselt vastukarva. Sloveenia pakkus asja lahendamiseks välja skeemi, mis võib küll veider näida, aga võttes arvesse tema eesistumis-lubadusi, kõlab täiesti loogiliselt. Nimelt pani ta ette võtta nii Kosovo kui Serbia mõlemad Euroopa Liidu liikmeks.

Väljaspool loo alguses toodud ametlikke lubadusi loodeti Ljubljanas, et ehk õnnestub samal ajal sõlmida ka EL-Venemaa raamleping. Nagu nüüdseks selge, jõudsid vaevalt alata vastavad läbirääkimised.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Sloveenia on esimene nn „uus liikmesriik“, kes on EL eesistumist maitsnud. Kui teha sellele viidates väike mööndus, siis kas võib hindeks panna „rahuldava“?

Omaette küsimus, et kas me ise oleksime paremini hakkama saanud? Võttes arvesse, et meil on vist ainult üks parlamendiliige, kes arvab, et pole vaja aega raisata EL „pealisehitusele“, vaid kiirkorras ja jõuliselt välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika?

Õnneks on meil oma eesistumisega aastani 2018 aega. Ehk õpime.

Karmo Tüür
28.06.2008

Eurominimalism

Varsti on nad jälle käes. Rahva jaoks võimalus, politoloogile pidupäev ja poliitikule tõehetk.

Tulemas on valimised! Seekord siis europarlamendi omad. Tõsi küll, aega oleks veel justkui küll, ligi aasta, kuid poliitikas see polegi nii palju. Kampaania on juba tasapisi tuure võtmas, hiljemalt sügisest läheb asi tõsisemalt käima.

Miks aga üldse peaks keset suurt suve rääkima millestki nii kaugest? Ja mis seal salata – suure osa jaoks ebahuvitavast?

Hiljutine õppetund
Aga seetõttu, et päris hiljutised sündmused näitasid, kuidas näivalt pisikesed valimised võivad panna rappuma kogu Euroopa Liitu. Ning et oluliseks siinjuures osutub mitte kõrgetes kabinettides plaanitu, vaid sootuks lihtne asjake. See, kas rahvas saab asjast aru või mitte.

Jutt käib sellest keerulisest nähtusest nagu Lissaboni leppe ratifitseerimine ja lihtsast asjast nagu Iirimaa rahvahääletus. Iirlased nimelt hääletasid selle suure, kogu Euroopa Liidu jaoks olulise lepingu maha. Peab ütlema, et pole ka midagi imelikku.

Neid, kes Lissaboni leppe sisust aru saavad, on vähe. Dokumenti ennast lugenuid on veelgi vähem. Kuid arutelust asja ümber kajab kogu Euroopa. Nii Iirimaa referendumi eel, ajal kui järel kostsid ametliku optimismi kõrval üksikud hoiatavad hääled, et toimuv ei ole enam arusaadav. Ei enamiku poliitikutele, saati siis rahvale.

Tarvilik järeldus
Siit tulenebki minu loo pealkiri ja põhiväide. Sündinud on vajadus eurominimalismi järele. Üha suuremaks, keerulisemaks ja kohmakamaks muutuva Euroopa Liidu toimimist on vaja muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks. Veelgi enam aga vajatakse suutlikkust rääkida inimkeeli, seletada võimukoridorides toimuvat lihtsalt ning piisavalt.

Kui eelmiste europarlamendi valimiste ajal oli märksõnaks „usutavus“, siis nüüd peab selleks saama „arusaadavus“.

Tookord hääletati selle poolt, kes näis parimal moel aru saavat rahvusvahelisest poliitikast ning suutis veenvalt esineda. See, mida tegelikult endast kujutas Euroopa Parlament ning milline peaks olema saadiku roll, polnud ei eriti selge ega olulinegi.

Seekord aga peab edukas kandidaat suutma arusaadavalt seletada, millisena näeb ta Eesti rahvuslikke huve ning kuidas kavatseb just tema neid huve seal kauges kojas kaitsta.

Karmo Tüür
23.06.2008

Sada aastat salapära: Tunguusi juhtum

30. juunil täitus sada aastat ühest salapärasemast sündmusest, mis on toimunud meie lähiajaloos. Tundub, et XX sajandil toimunu peaks olema niivõrd hästi dokumenteeritav ja uuritav, et mis saladusi seal ikka olla saab.

30.juunil, kella 7 paiku hommikul juhtus midagi Siberis, selle ühes kõige vähemasustatud nurgas. Seda midagi võiks väheste pealtnägijate sõnul kirjeldada kui üle taeva tuhisenud valgust, meeletut mürinat ja plahvatust. Võib olla vaid õnnelik, et sealkandis ei elanud inimesi, sest ülivõimsa plahvatuse tagajärjel langes 40 kilomeetri raadiuses hinnanguliselt 80 miljonit puud.

Selle grandioosse sündmuse 100 aastapäeva puhul toimus konverents Krasnojarskis, hulganisti seminare ja muid üritusi Moskvas ning mujal. Venemaa ajakirjandus kirendas pealkirjadest, mille keskmes sõna Tunguska. Proovin neid erinevaid kirjutisi pisut refereerida.

Kosmiline külaline
Esmapilgul näikse asi ju lihtne. Taevast langevaid objekte, mis maa peal segadust külvavad, ollakse ju siinkandiski nähtud. Enamasti algavadki kõik kirjeldused sõnadega – tunguusi meteoriit.

Kuid meteoriitidel on selline omadus, et nad kipuvad jälgi jätma. Isegi juhul, kui nad atmosfääris lagunevad, langeb vähemalt midagigi ikka maapinnale. Taolise plahvatuse korral – mille lööklaine rändas kaks korda ümber maakera ning mille arvestuslik võimsus oli sadu, kui mitte tuhandeid kordi võimsam Hiroshima tuumapommi plahvatusest – peaks sellist kosmilist sodi jääma üle hulgem. Kuid võta näpust – seni pole leitud midagi, mida võiks kindlalt siduda 1908.a. plahvatusega.

Muidugi räägitakse ka võimalusest, et tegu oli hoopiski nn lendava taldrikuga ehk siis mingi lennuseadeldisega. Ühe versiooni kohaselt olla sellel masinal üritanud Maale naasta kõigi jaapanlaste esivanem, kuid katse lõppenud kurvalt.

Inimtegevuse vili
Terve koolkond uurijaid on aga arvamusel, et tegu oli geniaalse leiutaja üle piiri läinud katsetusega. Ilmselt kõigi aegade suurim teadus-visionäär Nikola Tesla – keda peetakse võrdväärseks maailmakuulsa Leonardo da Vinci’ga –on siiski laiemale publikule vähem tuntud.

See ilmselt kõige kuulsam serblane töötas mitmel pool Euroopas, kuid oma suurimate töödeni jõudis USA’s. Lühikest aega Thomas Alva Edissoniga koostööd teinud ning miljardär John P. Morgani poolt finantseerituna jõudis Tesla leiutada ja patenteerida tohutul hulgal elektritehnilisi seadeid ning ette ennustada televisiooni, mobiilside ja interneti teket. Tänapäevani pole paljuski jõutud ligilähedalegi kõigele Tesla poolt planeeritust ja vist isegi tehtust.

Üks Tesla soove oli elektrienergia juhtmeteta edasiandmine suvalisse maailma punkti. On andmeid, nagu oleks Tesla oma Long Island’il (New Yorgi lähistel) asunud seadmete abil läbi viinud katsetuse, valides sihtmärgiks teadlikult inimtühja Siberi. Leidnud, et tema loodu oli aga liiga hävitav, loobus ta edasistest eksperimentidest.

Sületäis versioone
Eri versioone võib kokku lugeda vist umbes poolsada. Maalihke tagajärjel olla välja paiskunud tohutu kogus maagaasi, mis plahvatanud maa kohal. Maakoore tektoonilise hõõrdumise tagajärjel olla vabanenud meeletu kogus energiat, mis olla leidnud lahenduse gigantsete keravälkudena.

Ühe teooria kohaselt põrkunud maakera kokku nn antimateeria osake. Teise järgi läbinud Maad pisike must auk, sisenedes Siberis ja tulles välja kuskil Atlandi ookeanis.

Kolmanda, neljanda ja kahekümnekuuenda kohaselt ... aga ilmselgelt ei jõua kõiki ühes leheloos mainidagi, rääkimata kirjeldamisest. Soovitan soojalt huvilistel ise pisut internetis kolada ja asja uurida. Vastavaid lehekülgi leiab kuhjaga (1, 2, 3 jne), suure osa neist vene keeles. Videosid, intervjuusid ja dokumentaalfilme, rääkimata tohutust hulgast tekstidest leiab soovi korral üsna vähese vaevaga.

Põnev on kogu lugu nii ehk teisiti. Uskuda võib inimlikku, maisesse või maavälisesse seletusse, aga kõige mõnusam on asi oma peaga läbi mõelda.

Karmo Tüür
29.06.2008

Läbirääkimised Venemaaga

Me hakkame Venemaaga läbirääkimisi pidama. Te ei teadnudki? Alustuseks tuletan meelde, et Eesti on Euroopa Liidu liige. Seejärel annan teada, et 26.-27. juuni saab toimuma EL-Venemaa tippkohtumine. Ilmselt on üheks teemaks EL-Venemaa uue leppe sisu.

Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni suhteid määrab siiani suuresti 1997.a. sõlmitud Partnerlus- ja Koostöölepe. Selle 10-aastane kehtivusaeg sai täis eelmisel aastal ning vaatamata katsetele alustada läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle pole need seni õnnestunud. Tuntuim takistus sel teel oli Poola blokeering läbirääkimistele, vastuseks Venemaa piirangutele poola liha sisseveole.

Samas ei juhtunud taolisest takistusest midagi hullu, kuna vanasse leppesse oli sisse kirjutatud, et lepe pikeneb automaatselt ühe aasta kaupa, kui üks pool seda ei vaidlusta. Nii siis juhtuski ning elu läks edasi.

Vajadus uue leppe järele
Samas on kõnelused uue leppe sõlmimise vajadusest üha valjemad. Põhimõtteliselt on olemas neli võimalust: leppe lõpetamine ilma uue kirjutamiseta, vana jätkumine senistel tingimustel, vana leppe kohandamine vastavalt muutunud oludele ja lõpuks päris uue leppe koostamine.

Praegu näikse, et nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni kõrged esindajad kalduvad eelistama neljandat võimalust ehk siis päris uut lepet. Inimene, kelle ametinimetus on kõige lähemal EL välisministrile – ehk Benita Ferrero-Waldner, Euroopa Komisjoni välissuhete ja Euroopa naabruspoliitika volinik (uhhh) – rääkis sellest vähem kui nädal tagasi.

EL voliniku sõnul peab uus lepe keskenduma tulemustele-orienteeritud poliitilisele koostööle (mida iganes see ka ei tähendaks), majandus-integratsioonile ja energeetikale. Muuseas, energeetika-alases koostöös soovitab ta pühaks pidada Energiahartat ehk siis dokumenti, mida Venemaa pole tunnistanud ega kavatsegi tunnistada.

Venemaa viisasurve
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja muud Venemaa ametiisikud on samuti rõhutanud uue lepingu koostamise vajadust. Nad väidavad, et EL- Venemaa suhete iseloom on kardinaalselt muutunud, eelkõige EL laienemise tõttu. Ilmselgelt peetakse siinkohal silmas eelkõige Balti riikide nihkumist Venemaa „lähivälismaast“ Euroopa Liidu täieõiguslikeks liikmeteks.

Ehkki ka Moskva peamiseks huviks on energeetika, rõhub ta juba aastaid eelkõige viisarežiimile. Oma surves leidis Venemaa hiljuti endale eestkõneleja Soome näol. Hiljutine käik tekitas aga meie endi jaoks huvitava olukorra – Eesti ja Läti nn hallipassimehed muutusid viisavabaduse esimesteks kandjateks (tõsi küll, päris esimesed olid diplomaatilise passi omanikud).

Mõlemad pooled räägivad muidugi ka nn neljast ühisruumist (julgeolek, õigus jne), mis peaks andma lepetele konkreetse sisu. Nendest rääkimine viiks meid aga asjatult kaugele loo põhiküsimusest. Ehk siis sellest, miks kogu lugu meile oluline on?

Mida soovib Eesti?
Niisiis, juuni lõpupäevil toimub Hantõ-Mansiiskis EL-Venemaa 21.tippkohtumine. Kõne all saab olema ka uus raamlepe. Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vaheline lepe. Esimese liige oleme ka meie, nagu alguses jutuks. Ehk siis see saab olema ka meie ja Venemaa vaheline lepe.

Millised on siis Eesti seisukohad? Ausalt öeldes mina ei tea. Praktiliselt ainuke sõnum, mida võib leida meie välisministeeriumi kodulehelt, on minister Urmas Paet sõnad, et ka Eesti toetab justnimelt uue lepe sõlmimist. Aga täpsemalt? Ühisnaabrus, julgeolek ja energeetika? Need on loomulikult olulised märksõnad. Aga tegu on niivõrd olulise teemaga Eesti välispoliitika jaoks, et ootaks midagi põhjalikumat.

Ehk oleks siin põhjus taas tuult tiibadesse puhuda mitte just kõige vilkamale arutelule Eesti välispoliitika osas?

Karmo Tüür

24.06.2008

Euroleppe okkaline teekond

Meie kõigi elu kulgeb üha enam Euroopa ühises rütmis. Täpsemalt küll mitte kogu Euroopa, vaid selle ühteheitnud osa ehk Euroopa Liidu poolt korraldatavas reeglite maailmas.

Kunagi üsna pisike ja majanduselu korrastamiseks mõeldud organisatsioon on aga järjest kosunud. Kasvanud on mitte ainult liikmete arv, vaid ka üha enam ja enam nende eluvaldkondade hulk, mis vajavad reguleerimist.

Bürokraatia kuldreegel
Omamoodi kurb, aga paratamatuna näiv areng. Ühisturg, mille hüvedest kõik soovivad osa saada, sünnitab sellesama ühisasja ajamise reegleid, mis peaks asjaajamist lihtsustama. Tasapisi asub aga tööle bürokraatia kuldreegel – et tõestada omaenda vajalikkust, hakkab ta iseend laiendama ja leiutama üha uusi ülesandeid.

Niimoodi sündiski see, mida teadja-mehed nimetavad Lissaboni lepinguks. Mis asi see on? Aga prooviga järgi – proovige selle leppe sisu sõnastada nii lihtsat, et see mahuks ühte-kahte lausesse ja jääks seejuures ka sisuliselt arusaadavaks. Läheb keeruliseks? Mnjah, seda ta on.

Üha suuremaks kosuv Euroopa Liit vajab korrastamist, mõistuspärasemaks muutmist. Selleks et suruda kõik see raamidesse, on vaja välja töötada mingi paber. Leping, millest kõik saaksid ühtemoodi aru.

Korduvad katsed
Pole mõtet üles lugeda kõiki katseid ja katsetusi sel okkalisel teel. Olulisim on ilmselt põhiseaduslik lepe, mida üritati mõni aasta tagasi ja mis kuulsusrikkalt põrus Prantsuse ja Hollandi rahvahääletustel. Peale väikest pausi sündis õige otsus – mitte jätkata vana paberi läbisurumist, vaid töötada välja uus ning minna uuel ringile.

Esimese hooga näiski kõik minevat ladusalt – dokument kirjutati kõigi riikide esindajate poolt alla ning jäi järele vaid justkui vormistuslik küsimus e ratifitseerimine. Üks riik teise järel kinnitas dokumendi ära ning kõik näis laabuvat. Kuid võta näpust – Iiri seaduste kohaselt tuli lepe panna rahvahääletusele ning rahvas ütles ei. Tõsi küll, napilt, aga siiski.

Milles siis asi? Idee kohaselt pidanuks uus dokument – see va Lissaboni lepe – saama lihtsam, lühem ja arusaadavam. Kuid oh häda. Kas te olete proovinud seda lepingut lugeda? Vaevalt, ning ega ma ei soovitagi. Tegu on sisuliselt seadusparanduste rägastikuga. Et punkt 2 lõik 1 esimene lause lugeda niimoodi ja artikkel 6 lõik 3 asendada naamoodi.

Raskeltseeditav produkt
Kui soovite end teadliku eurooplasena tunda, siis soovitan võtta kätte leppe nn konsolideeritud versioon. Ehk siis variant, kuhu kõik muudatused on juba sisse kirjutatud. Seda ligi 400 leheküljelist dokumenti on pisut lihtsam lugeda, kuid siiski normaalsele inimesele ilmselgelt üle jõu käiv ülesanne.

Nüüd ma ütlen midagi, mis ilmselt korralikud eurokraadid põhjalikult välja vihastab, aga las ta olla. See, mis selles paberipakis kirjas, polegi oluline. See on oluline juhul, kui asja hakkavad arutama spetsialistid, kes suudavad end sellest läbi närida. Kuid seni, kuni soovitakse saada rahva heakskiitu, ei saa ega tohi taolist tellist lauale panna. See ei ole lihtsalt söödav.

Jah, ma tean, et see on ülimalt lihtsustav jutt ning et iirlaste „ei“ oli põhjustatud ka muude asjaolude poolt, kuid ikkagi. On siililegi selge, et mitte üks lepe ja seadus ei saa olla kõikehõlmav. Kuid antud juhul üritati võimatut. Prooviti üldisesse alusleppesse sisse kirjutada võimalikult paljut ning tulemus on käes.

Lissaboni lepe kui mudel
Lissaboni lepe on omamoodi Euroopa Liidu mudel. Ehkki rajatud parimatele kavatsustele, sai tulemuseks midagi liiga keerulist ja kohmakat, üle-struktureeritut ja –bürokratiseeritut.

Mis saab edasi? Kuna selle loo kirjutamise ajaks ei ole veel sündinud mingit otsust, võib vaid oletada. Kõige lihtsam on alati oletada, et ei juhtu mitte midagi ehk EL jätkab rahulikult oma senist elu. Ilma selle leppeta, seniste paberite ja reeglite alusel. Samas reformide jätkamise vajadus on ilmselge.

Teine võimalus on luua mingi Iiri erijuhtum. Näiteks korraldada uus referendum ja selle läbisurumiseks pakkuda iirlastele mingit präänikut. Või siis jätkata ratifitseerimist mujal ning kõige lõpuks teha Iirimaaga eraldi leping.

Kolmas variant oleks minu silmis kõige soovitavam, kuid kõige keerulisem, et mitte öelda enamat. Kirjutada uus Euroopa Liidu alusleping, mis oleks lühike ja arusaadav, piisavalt üldsõnaline ja samas mõtekas. No ütleme nii kümme korda lühem senisest ja proovida seejärel uuesti. Kuid kas euromasinavärk on võimeline sellist paberit tootma?

Ütleme nii, et see saab olema omamoodi ellujäämiskatse. Keeruline? Muidugi. Aga kus on öeldud, et elu peab lihtne olema? Eriti juhul, kui soovitakse nii paljut – ühendatud Euroopat.

Karmo Tüür
17.06.2008