Üleskutse Gruusia konflikti asjus

Räägi inimestega! See on kõige lihtsam ja tihtipeale mõjusam, mida igaüks meist teha saab.

Juba on kõlanud üleskutseid hakata vabatahtlikuks päris- või küberrindel. Minu ettepanek on palju lihtsam. Igaüks meist tunneb kedagi. Nii grusiine kui venelasi, ehk osseetegi. Vean kihla, et nii mõnigi eestlane viibib praegu kuskil lähikonnas - Gruusias on neid alati.

Helistage-meilige-sõnumlege oma tuttavatele. Küsige, milline on olukord ning mida nad asjast ise arvavad. Ning seejärel avaldage teadasaadut oma blogides. Et kes mida seal koha peal teab ja mõtleb. Ja järsku on kellelgi mingi piltki juurde panna - ükskõik kui udune moblaplõks on parem kui ei midagi.

Kellel oma veebiruumi pole või sinnapostitamist paslikuks ei pea, võite siinsamas kommentaariumis seda teha. Veel parem, kui teete mõlemat. Ainult et - kaitsmaks oma tuttavaid - ärge ilma luba küsimata nende täisnimesid avaldage!

Nii saame me ise asjadest paremat ülevaadet ning anname sealsetele inimestele tunde, et neist ja nende arvamusest hoolitakse. Info- ja tähelepanupuudus on see, mis lämmatab.

Karusaar ja Setumaa – on’s neil midagi ühist?

Kui ühele antakse, miks siis teisele mitte? Kuna Venemaa loovutas äsja killukese territooriumi Kaug-Idas, siis võib mõnegi mehe peas tekkida küsimus, et miks ei võiks sama juhtuda ka läänes. Ehk siis, kui Hiina sai, siis miks ei peaks Eesti saama? Kas Setumaa idapoolsed alad võiks seeläbi taasühineda läänepoolsetega?

Kas sedamoodi püstitatud küsimus asjakohane on ja mismoodi vastus võiks kõlada, seda vaatame allpool. Kõigepealt lühiülevaade Vene impeeriumi praeguse kehastuse – Venemaa Föderatsiooni – piiridest.

Venemaa välispiir on meeletult pikk. 61 tuhat kilomeetrit, millest umbes 38 tuhat moodustab merepiir. Maismaatsi jääb selle kokkuleppelise joone taha naabreid 14 ning meritsi 2 – USA ja Jaapan. Samas, kui siia juurde lisada veel meredel kulgevate nn majandustsoonide kaudu kokkupuutujad – ning enamasti on need kokkupuuted konfliktsed – siis saab neid tublisti üle kahekümne.

Kas Hiinaga on nüüd asi korras?
Nädalapäevad tagasi lõpetas Venemaa ametlikult oma piiritüli Hiina Rahvavabariigiga, jagades omavahel pooleks saarestiku Kaug-Ida piirijõgedel. Ühest küljest oleks tegu nagu pisiasjaga. Vaidlusaluse saarestiku pindala oli alla 400 ruutkilomeetri – Venemaa ja Hiina mastaapides tühise täpiga. Kuid teisest küljest loodi siiski pretsedent, mis võib omada mitmeidki tagajärgi.

Miks ma ütlen, et ametlikult lõpetas? Aga seetõttu, et mitteametlikult pole asi kaugeltki läbi. Laiemas plaanis pole kuhugi kadunud ühe poole soov ja teise poole hirm Siberi hõivamise osas. Kitsamalt võttes aga pretendeerib Hiina ikka veel konkreetsele osakesele Venemaa praegusest territooriumist – nimelt sellele, mis praegu teada Tõva Vabariigi nime all.

Ainult et pretendeerijaks ei ole mitte Pekingi praegused kommunistlikud peremehed, vaid üks teine Hiina. Tõsijutt, Hiina on nii suur riik, et ühe Hiina sees on tegelikult kaks Hiinat. Ja see väiksem Hiina on suuremast Hiinast isegi suurem. Et seda segast lugu seletada, tuleks kirjutada terve omaette artikkel, aga proovin hakkama saada lõiguga.

See, mida lai maailm enamasti Hiinaks nimetab, on tegelikkuses Hiina Rahvavabariik. Kuid kuhugi pole kadunud ka eelmine riiklik moodustis nimega Hiina Vabariik. Lihtsalt selle esindajad suruti 1949.a. kodusõja käigus mandri-Hiinast välja Taivanile. Seesinane Hiina Vabariik aga peab oma valitsusaluseks territooriumiks kogu praegust Hiinat ja veel tervet rida alasid, mis jäävad naaberriikide territooriumitele. Muuhulgas ka kogu Mongooliat.

Piirikurioosumid
Omaette küsimus on, et kas juhul, kui Hiina Vabariigi esindajad (kes loevad end ainult ajutiselt tõrjutuks) suudaks taastada oma võimu Pekingis, asuks ka tegelikkuses enamiku naabritega sõjajalale, hõivamaks kõigi neid alasid. Kuid siiski – võiks ju tõmmata paralleeli Tõva ja Setomaa vahele. Et Tõvat tahab Venemaa käest tagasi „osake“ Hiina seltskonnast ja Setomaad osa Eesti omast.

Sellise paralleeli aga laitis maha Eesti ainuke „tõvaloog“ – ehk mees, kes selle kandi asju uurinud on – Toomas Alatalu. Kasvõi seetõttu, et Tõva on olnud omaette riik, mis on rohkem või vähem priitahtlikult liitunud siia-ja-sinnapoole. Setomaa seda siiski pole. Või kasvõi seetõttu, et Venemaa ei tunnusta Taivani Hiina olemasolu ning ei pea temaga läbirääkimisi. Eestiga aga siiski peab, ehkki kriginal ja justkui vastutahtsi – seda lisan nüüd juba mina ise.

Nii et selle Tõva-loo võib lugeda omamoodi kurioosumite hulka kuuluvaks. Niisamuti nagu ka ühe teise, mille kohaselt Venemaa piir justkui puutuks kokku Saksamaa omaga. Tänapäevasel interneti-ajastul muutuvad üha olulisemaks elektroonilised allikad. Lugedes end taaskord vene piiritemaatikasse sisse, komistasin ühele äärmiselt huvitavale võrgu-allikale nimega „Entsiklopedia Rossii“, kus muuhulgas mainitakse, et Venemaa merepiirid puutuvad Läänemerel kokku Saksamaaga. Uskumata end ja oma silmi, konsulteerisin igaks juhuks nii Eesti ilmselt suurima era-kaardikogu omanikuga Rein Toomla kui entsüklopedist-geograafiga Hardo Aasmäe, kuid kumbki ei osanud sellist kokkupuudet ettegi kujutada.

Aga olgu nende kurioosumitega nagu on, tuleme tagasi reaalse elu juurde. Vaatame, kas nende riikide hulgas, mida Venemaa ise loeb „territoriaalselt pretensioonikaks“, võiks võrreldavat juhtumit olla.

Kas pretsedent Jaapanile?
Enim sarnaneb Hiinale saarte loovutamisega muidugi Jaapan. Samamoodi käib jutt saartest, sahistatakse võimalusest ära anda pool vaidlusalusest alast, kõneldakse võimalikust hiiglaslikust majanduslikust kasust, mida loovutaja ehk siis Venemaa võib ühtlasi saada. Tegelikult võib muidugi küsida, et kes siiski loovutaja on, kas Venemaa, kes annab ära pool röövitust või teine osaline, kes saab tagasi ainult osa loodetust. Kuid see on sedasorti filosoofiline mõtisklus pooltühja asja ümber, mis meid eriti kaugele ei vii.

Miks Hiina ja Jaapani juhtumid siiski võrreldavad ei ole, selgub Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnadest. Nimelt olevat Hiinaga jagatavad saared senini rahvusvahelise õiguse mõttes olnud nö ei-kellegi-maa. Venemaa ametliku retoorika kohaselt polevatki tegu territooriumite loovutamisega, vaid esmakordse jagamisega. Toimunule olevat vaid kaks alternatiivi. Esiteks kogu vaidlusaluse ala üleandmine tervikuna Venemaale, mis aga polevat mõeldav. Teiseks, jätta kõik nii nagu on – kuid see oleks ohtlik, kuna õhutaks konfliktide puhkemist.

Seega siis oli tegu juriidiliselt määratlemata, lepingutes kajastamata maatükiga, mida Venemaa lihtsalt tugevama õigusega kasutas. Seni, kuni oli tugevam. Seda tugevuse-osa ei öelnud muidugi enam Lavrov, vaid kõikvõimalikud muud kommentaatorid.

2004, kui saarte üleandmine oli alles otsustamisel, kees Venemaa ajakirjandus meelepahast. Pealkirjad rääkisid asjatutest kingitusest Hiinale, Venemaa lõpu algusest ning tuletasid meelde, et Venemaa president peab põhiseaduse kohaselt olema riigi territoriaalse terviklikkuse garant. Nüüd on meedia enamasti vait, kehitatakse vaid õlgu.

Sergei Markov, Kremli-lähedane politoloog, ütles otsesõnu, et tegu on Putini strateegilise otsusega. Et seni kuni Hiina oli nõrk, polnud küsimus oluline. Kuid arvestades Hiina tugevnemisega ning võimalusega, et seal tuleb võimule natsionalistlikumalt meelestatud valitsus, ei saa välistada, et lahendamata piir muutub tõeliseks probleemiks. Teisisõnu ei välistata sõjalise konflikti puhkemist ning seda, et sel juhul võib Hiina endale haarata mitte ainult vaidlusalused saarekesed, vaid ka palju muud, mida Taevaaluse kooliõpikutes juba ammu märgistatakse kui enda oma.

Piire saab muuta mitmeti
Veel üks asjaolu, mis muudab Jaapani ja Hiina juhtumite võrdlemise keeruliseks, on see, et Hiina saanuks saared ühendada enda põhiterritooriumiga nii ehk teisiti. Tegu on nimelt suhteliselt kiirelt muutuvate uhte-aladega. Hiina asus omapoolsetesse jõekäärudesse uputama praame pinnasega, vähendades sel moel vooluhulka endapoolsetes jõeharudes ning suurendades vastavalt Venemaa-poolsetes. Aegamööda tegutsedes (ja aega on hiinlastel alati rohkem kui teistel) oleks saared muutunud poolsaarteks ja seeläbi oleks kadunud seniste piiride nö loomulikkus-looduslikkus. Jaapanil sellist võimalust muidugi pole.

Olgu öeldud, et venelased üritasid ise kasutada sama võtet piiritülis Ukrainaga. Nimelt asusid nad Kertši väinas „poolsaarestama“ Tuzla saart, misläbi oleks kardinaalselt muutunud olukord Aasovi mere õiguslik seisund. Vene plaanide õnnestumise korral oleks nad saanud kindlustada oma väidet, et tegu on nö sisemerega, kus kogu tegevus peab olema kooskõlastatud. Seeläbi oleks saanud Moskva tõkestada nt NATO sõjalaevade liikumist läbi väinade, vaatamata sellele, et Kiiev on NATO õppustes osaline.

Aga loomulikult ei piirdu Hiina pretsedendi mõju ainult loetletud juhtumitega. Pikalt võiks rääkida nt Soome võimalikest pretensioonidest Karjalale (mida ametlikult ei esitata), või Kaliningradi Venemaale-kuuluvuse vaidlustamisest (mida seni julgevad vaid väga vähesed).

Ilmselt kõige enam sarnleb meie olukorrale Läti, kes samasugustes olukordades kaotas tükikese territooriumit. Selle, mida Venemaa poolel nimetatakse Põtalovoks ning Lätis Aberneks. Kuid kuna sõna- ja teguosav Vladimir Putin – toonane Venemaa president – korraldas nii, et Läti sai maade asemel „surnud eesli kõrvad“, siis pole siin enam midagi võrrelda. Vaevalt et Läti hakkab oma piirilepet Venemaaga tühistama ning midagi uuesti tahtma.

Järeldusi Eestile
Kuid tulgem tagasi Eesti enda juurde. Kas Hiina juhtum on pretsedent Eestile? Vastan, et pigem ei ole. Pretsedendid taolistes asjades tavaliselt ei toimi ning kõik sõltub ikka sellest, kas kaks konkreetset, asjassepuutuvat osapoolt saavutavad omavahel kokkuleppe või mitte. See sõltub ühe poole nõuete tõsidusest ja teise poole soovist neid nõudeid tõsiselt võtta.

Siit tulebki esimene vastuargument. Hiina nõudis neid alasid tagasi. Tegi seda pikalt ja järjekindlalt. Ning on teada, et hiinlastel on tavaliselt nii aega kui jõudu oma soove lõpuni viia. Tal pole kiiret. Eesti pool ei nõua endale tagasi Tartu rahu järgseid alasid. Meil näikse kiirem olevat.

Teiseks – Venemaa otsib aktiivselt partnerlust Hiinaga. Nii geopoliitiliste kui ka lihtsalt majanduslike põhjuste tõttu. Tal põhjust soovida näha Hiinat pigem oma sõprade (või vähemalt kasvõi ajutistegi liitlaste) kui vaenlaste hulgas. Eestiga Venemaa sõprust ei otsi. Seda pole lihtsalt vaja. Suhted Euroopaga käivad oma radu ning selles mängus on Moskva jaoks Eestit isegi parem hoida väikse pahandusetekitaja rollis.

Kolmandaks. Hiinal oli ja on võimalus need alad (ja palju enamatki) ühendada nii ehk teisiti olemas. Varem või hiljem. Eestil selliseid võimalusi pole. Ei varem ega ka ilmselt mitte hiljem. Vähemalt mitte senikaua, kuni Venemaa ise ei lagune.

Ainus aspekt, mis võimaldaks mingeid ühisjooni tõmmata, oleks teoreetilis-retooriline. Hiina puhul toimus vaidlus-aluste alade jagamine. Kauplemine põhimõttel sulle-mulle. Eesti-Vene piiriläbirääkimistel on sarnast kauplemist ka olnud. Toimus maadevahetust samal sulle-mulle põhimõttel (nt nn Saatse saapa küsimuse lahendamisel). Et siis võiks seda kauplemis-taktikat jätkata, tahtes nt Setomaad ja loobudes Narva-tagustest aladest. Kuid see on pigem teoreetiline mõttemäng, millel nõrki kohti enam kui tugevaid.

Mis aga puutub olukorda, kus meil on seesinane piirileping jõustumata, siis selles pole küll midagi koledat. Ma ei hakkagi Eestit võrdlema Jaapaniga, kellel piirilepet üldse pole ning kes Venemaaga rahulepingutki sõlminud pole. Me paikneme hoopis ühel pulgal USA’ga. Ka neil on piirilepe Venemaaga olemas ja välisministrite poolt alla kirjutatud, aga sealse parlamendi poolt ratifitseerimata. Ja aseda juba 1991.a. saadik. Ning ei midagi koledat pole seetõttu juhtunud ega ilmselt juhtugi. Nii et rabeleda omapoolsete muudatuste-järeleandmiste tegemisega ei maksa.

Lõpetuseks – mis puutub siia pealkirjas nimetatud Musta Karu saar? Aga lihtsalt suurim saar (v.k. Bolshoi Ussuriiskii), mis nüüd Venemaa ja Hiina vahel pooleks läks, kannab hiinapäraselt nime Hēixiāzi Dǎo e. Musta Karu saar. Ning Setomaast eristab teda lisaks kõigele muule u. 6500 kilomeetrit.

Karmo Tüür
27.07.2008

Mida Hiina ei ole

Seoses olümpiamängudega on maailma pilgud tavapärasest rohkem suunatud Hiina poole. Ning see on vahelduseks hea – kipuvad ju muidu meie, nö läänlaste ajaloo- ja maailmakäsitlused olema väga europo-tsentristlikud. Kogu muud ilma nähakse tavaliselt mängivat vaid dekoratsioonide rolli ning kesklaval istub keskmise (ka Ameerikasse rännanud) eurooplase meelest valge mees.

Kuid nii pole ajaloos tavaliselt olnud. Ning suure tõenäosusega ka ei saa olema. Ajad ja olud muutuvad. Ning kes teaks seda paremini kui hiinlane, kelle mõttemaailma üheks keskseks ning meilegi tuntud elemendiks on Yin ja Yang. Kõik vaheldub, kõik muutub, kõik on ebapüsiv ning üks ei saa teiseta. Ei saa ka meie Hiinata.

Katse mahutada Hiinat, kasvõi murdosa sellest ajaleheartikli sisse näib hullumeelne. Niivõrd pikk on selle maa ajalugu, rikkalik ta kultuur ning mitmekesine olevik, et võtab õhku ahmima. Tavapäraselt kiputaksegi Hiinast ja üldse idamaadest rääkides minema luuleliseks. Et ah kui salapärane ja oh kui müstiline. Tegelikult paljastame me sellega lihtsalt oma teadmatust.

Väga keerulistest asjadest rääkides on mõnikord hea alustada sellest, mis see miski ei ole. Proovingi järgnevalt läheneda sedapidi.

Kommunistlik või sotsialistlik?
Hiina ei ole kommunistlik – vähemalt selle sõna tavapärases mõttes. Üks riik, kaks süsteemi. See loosung peegeldab äärmiselt tabavalt Hiina majanduspoliitilist süsteemi ning hiinlaste oskus paigutada keerulisi mõtteid lihtsatesse lausungitesse on imetabane. Kommunistliku partei juhtimise all toimib riik, kus suur osa majandusest (ning just see edukam osa) toimib kapitalistliku mudeli järgi.

Hiina pole ka sotsialistlik – või vähemalt jällegi mitte selle malli kohaselt, mida me nõuka-ajast mäletame. Alates 1980test minnakse üle millelegi, mille nimi on sotsialistlik turumajandus, alates 2004.a. on ametlikult lubatud eraomand. Ning nõukaliku sotsialismi ühest põhitunnusest – nn sotsiaalsetes tagatistest (pensionid jne) – näevad tavahiinlased vaid und. Kuigi parteiladvikule on kõik see olemas.

Hiina pole üheparteiline. Vähemalt ametlikult on teised parteid olemas ning isegi tegutsevad, kuigi vaid iluvidinatena kompartei juhitavas valitsuses.

Võib isegi öelda, et Hiina pole Hiina ja hiinlased pole hiinlased. Julgeks, aga ligikaudseks võrdluseks – see oleks sama kui Nõukogude Liidu kohta öelda, et kõik see oli Venemaa ja kõik elanikud olid venelased. Mõlemad on nö katusterminid, mille alla mahub väga palju.

Kumb Hiina?
See, mida me tavaliselt Hiinaks nimetame, on Hiina Rahvavabariik. Kompartei all tegutsev impeerium. Kuid peale selle on olemas ka nn teine Hiina, kelle koha kommunistid üle võtsid (nii otseses kui kaudses mõttes) – see on Hiina Vabariik. See on 1949.a. peale kaotust kodusõjas koos armee ja riigikassaga Taiwanile taandunud valitsus, kes pikka aega hoidis enda käes ka Hiinale eraldatud kohta ÜRO’s. Kuni 1971.a’ni, mil see lihtsalt Pekingi esindajatele üle kanditi. Muuseas, see Taiwani-Hiina peab end siiani kogu Hiina valitsejaks, kes on lihtsalt ajutiselt võimult tõrjutud. Ning samal ajal kui Peking ei tunnista Taiwani-Hiina olemasolu, peab ta omaenda statistikas kaubavahetust Taiwaniga välis-suhete osaks.

Hiinlaste üldmassist (mida on umbes täpselt 1000 korda rohkem kui Eestimaa elanikke ehk 1,3 miljardit), moodustavad nn päris-hiinlased ehk hanid umbes 85%. Ülejäänud rahvastikust on siinmail kindlasti teada nt tiibetlased ja ehk ka uiguurid, mis mõlemad moodustavad ka suurimat peavalu Hiina Rahvavabariigi keskvõimule – kui jätta kõrvale Taiwan, mille eraldumise korral peab Peking sõjalist jõudu kasutama. Lihtsalt selline eraldi seadus võeti paar aastat tagasi vastu. Et peab ja kõik.

Välispoliitiline pikatoimelisus
Hiina pole ka Venemaa suurim liitlane ega USA vaenlane. Mõlemaga on nad seotud ja ka vastupidi. USA finants-stabiilsus sõltub Hiinast vähemalt samapalju kui naftahindadest. Hiinlaste poolt kokku ostetud USA võlakirjad on nagu viitsütikuga pomm. Kui need peaks korraga müüki minema, võiks välja kuulutada pankroti. Või nii vähemalt väidavad mõned kommentaatorid. Kuid Hiina teab, et ei maksa kiirustada. Kõik möödub ja ajad muutuvad taas.

Hiinlaste võimet vaadata maailmas toimuvaid poliitilisi protsesse rahulikult ja väga pikas perspektiivis iseloomustab ilmselt parimal moel Hiina Rahvavabariigi esimese esimehe Zhou Enlai väidetav ütelus, et „vara on veel hinnata Suure Prantsuse Revolutsiooni mõju“. See aga toimus enam kui kaks sajandit tagasi.

Prooviks lõpetuseks ka ära mainida, mida siis see Hiina on. Maailma suurim – sellega algab suur osa kirjeldustest. Suurim rahvaarv, terase- ja lihatootja, valuutareservide omanik (üle triljoni dollari) jne. Aga ka riik, mis oma hoolimatul moel ei pea midagi inimõigustest, sõna- ega muudest vabadustest. Aastas hukatakse ligi 10 tuhat inimest. Meeletult areneva majanduse, aga ka kohutava reostusega (maailma 20 reostunuimast linnast on 16 Hiinas).

Jne, jne ja jne. Kogu eelpool-toodu on vaid põgus pinnakriimustus, mis ei pretendeerigi enamale. Hiina on selleks liiga suur, mitmekihiline ja raskelt-hoomatav. Aga ei midagi müstilist.

Karmo Tüür
3.08.2008

Tandemokraatia

See veider sõnake – tandemokraatia – vormiti kommentaatorite poolt, kirjeldamaks Venemaa võimuaparaadi eripära. Liites sõnad „tandem“ ja „demokraatia“, püütakse kirjeldada olukorda, kus korraga valitseb kaks meest. Et kui varem räägiti mingist veidrast nähtusest nimega „suveräänne demokraatia“, siis nüüd on justkui demokraatlike valimiste kaudu tekkinud uus valitsemisvorm.

Asi vääris kindlasti uue termini leiutamist, sest tegu on Venemaa jaoks uue nähtusega. Senikaua on sealne poliitiline traditsioon näinud ette kogu võimutäiuse koondumist ühe mehe kätte, mis iganes tiitlit see kodanik ka hetkel ei kannaks.

Olukord, kus võimulolev president – (Dmitri Medvedev) jääb oma peaministri (Vladimir Putini) varju, oli ette-ennustatav. Olukorra näiva veidruse kirjeldamiseks leiutasid poliitika-vaatlejad ridamisi kujundeid, üks lennukam kui teine. Teravamad karikaturistid proovisid kujutada kahte karu, kes üritavad pugeda kahepäise kotka kostüümi. Leebemad sõnameistrid on välja pakkunud muuhulgas tandem-monarhia.

Rahva arvamus
Kuid tundub, et venemaalased võtavad seda olukorda nii, nagu on. Et ongi kaksik-võim ja mis siis? Hiljutised küsitlustulemused näitavad mõtlemapanevaid arve.

Levada keskuse poolt läbi viidud uurimuses küsitleti juulikuu lõpus 1600 inimest Venemaa 46 regiooni 128 asulas. Nii et igati soliidne valim, aga midagi muud sellelt firmalt ka ei ootaks.

Küsimusele – „kelle käes on reaalne võim“, vastas ligi pool (47%), et kahe mehe käes võrdselt. Huvitav on see, et võrreldes maikuiste presidendivalimiste aegse küsitlusega on taoline seisukoht süvenenud – toona pakkus õige variandina kaksikvõimu 40%.

Pisut väiksem hulk arvas, et võim on siiani Vladimir Putini käes. Niimoodi pakkus 36% ja ka see arv on tibake suurenenud – maikuus arvas nii 32%.

Usk Medvedevisse väheneb
Seda, et reaalne võim kuuluks Dmitri Medvedevile, uskus aga ainult 9%. Ja tõsiselt märkimisväärseks tuleb pidada, et usk Medvedevisse on nende mõne valimisjärgse kuuga oluliselt vähenenud. Maikuus pidas Medvedevit tegeliku võimu kandjaks veel 17%.

Ilmselt on asi selles, et uut presidenti peetakse pelgalt eelmise kursijätkajaks, mitte iseseisvaks figuuriks. Teisele esitatud küsimusele, „kas Medvedev ajab iseseisvat poliitikat või jätkab Putini kurssi“, vastati üsna ühemõtteliselt.

Absoluutne enamik ehk 82% arvas, et Medvedev jätkab Putini poolt alustatut ning vaid 13% pidas Medvedevit nö uue poliitilise kursi ajajaks. Taas on oluline muutus ajas. Maikuus pidas Medvedevit iseseisvaks veel 18%.

Diagnoos – normaalne vildakus
Olulise lisainfo annavad selliste küsitlustulemuste juures nö kahtlejad. Ehk siis need kodanikud, kes ei oma kindlat seisukohta. Mida vähem kahtlejaid, seda kindlam on rahva üldine arvamus. Ja see arv on mõlema küsimuse puhul vähenenud.

Seega on venemaalaste diagnoos võimule üsna ühene. Tandemokraatia ehk praegune, valimiste kaudu kinnitatud valitsusvorm Venemaal on vildak. Kahepäise kotka üks käsi on palju kindlam ja tugevam kui teine. Ning imelikuks muudab asja see, et nõrgemaks kipub jääma too võimupool, mis Venemaa põhiseaduse kohaselt kõige olulisem – ehk siis see presidendi oma.

Pakun omalt poolt välja mõttelise illustratsiooni, kus Putin laskis küll uue mehe võimu-masina juhikohale, kuid võttis rooli endaga kaasa kõrvalistmele. Ning rahvas peab olukorda normaalseks.

Karmo Tüür
2.08.2008

Venemaa kaitseb meid

Venemaa Föderatsioon hoolitseb oma kaasmaalaste eest. Kas pole kena kuulda? Ning eriti kena on seejuures, et enamik lehelugejaid kuulub sellesse kategooriasse. Nii et – palju õnne, seltsimees kaasmaalane, sinu eest hoolitsetakse!

Kõige mõistlikum on kohe selgeks teha, kes on seltsimees ja kes mitte. Et siis kellel on mõtet edasi lugeda. Ja kellel kadestada. Ning üldse – seadust tuleb ju tunda. Eriti kui see puudutab meid.

Õnnelike hulka kuulub neli kategooriat. Kõigepealt Venemaa kodanikud. No see on selge. Oma kodanike eest hoolitsemine on iga riigi kohus. Kes ja kuidas on selleks kodanikuks saanud, on muidugi omaette küsimus. Näiteks piiriäärsetes alades kipuvad õite paljudel olema kohe mitu passi. Aga no olgu, sellega on siiski kõik lihtne ja mõistlik.

Teiseks. Inimesed, kellel oli NLiidu kodakondsus ja kes elavad endistes liidu-vabariikides. Ükskõik, kas on saanud siis uue kodakondsuse või on jäänud sellest üldse ilma. Seega siis ilmselt suurem osa headest eestimaalastest. Ka mina. Muuseas, tean ise vähemalt ühte sellist eestimaalast, kes pole võtnud mingit kodakondsust, sest tema väitel pole tal selleks vajadust. Ta on ikka veel Nõukogude kodanik. Vähemalt oma südames. Ja see kõlab uhkelt, kas pole?

Kolmandaks emigrandid. Ehk siis kõik need, kes on välja rännanud Venemaalt (ükskõik mis nime see ka tol hetkel ei kandnud) või Nõukogude Liidust. Mis kõlab ka uhkelt. Ja jällegi on ükskõik, kas seesinane emigrant on saanud uue kodakondsuse, elab uue kohas elamisloaga või on suisa kodakondsusetu. Tean jällegi neid, kes on olnud nõuka-kodanik ja nüüd Venemaalt välja rännanud. Tea, kas need on topelt-kaasmaalased?

Neljandaks – ja nüüd palun valvsust – järeltulijad. Kõigi eelpoolnimetatud kategooriate esindajate omad. Väljaarvatud tiitulrahvuse esindajate omad vastavates riikides. Ehk siis nt eestlaste omad Eestis. Või lätlaste omad Lätis. Tõsi küll, segaseks jääb, mis saab eestlaste järeltulijatest Lätis. On nad nüüd siis kaitsealused või mitte? Aga vähemalt minu lapsed on sellest ilust ilma nagu niuhti. Juhul kui nad muidugi Lätti ei sõida.

Vot siis selline lugu. Aga et te, head kaasmaalased, teaksite, millest te seni oma teadmatuse tõttu olete ilma jäänud, siis mõned arvud. Ainuüksi Moskva linnapea eraldas sel aastal kaasmaalaste toetuse tarvis ajavahemikuks 2009-2010.a. 800 miljonit rubla (u. 340 miljonit EEK). Peterburg pisut pikema programmi tarvis (kuni 2011) 200 miljonit RUB (85 milj EEK).

Hiljuti Venemaal läbiviidud küsitlus näitab, et enamik venemaalasi (78%) peavad vajalikuks kaasmaalaste kaitset ning ainult 6% ei pidanud seda tarvilikuks. Küsitlejad pakkusid kaitsemehhanismidena välja erinevaid sanktsioone. Poliitilisi sanktsioone pidasid heaks vahendiks pooled küsitletutest (53%), majanduslikke vähem (23%) ning sõjalisi vaid 2%. Hea seegi, kas pole?

Nii et, seltsimehed kaasmaalased, me võime olla rahulikud. Meie eest hoolitsetakse. Õnneks mitte sõjaliste vahenditega.

(pildil Norra kaasmaalastele mõeldud saidi eelmise aastvahetuse-aegne kujundus)

Karmo Tüür
29.07.2008

Uskumatu lugu Moskva lähistelt

Tõeline elu pakub palju uskumatumaid lugusid kui (aja-)kirjaniku fantaasia suudab välja pakkuda.

Moskva-lähine suvilarajoon. Kuum suvepäev. Keset suvilaid pisituruke, kus suvitajad igapäevast toidukraami ostavad.

Turu juures leitsakus istub autos mees, avatud aknast kostavad raadiohelid. Kõrval sätib end jalgrattale osturetkelt tulnud teine suvitaja. Idüll, kas pole. Mis üllatusi selles kärbestest sumisevas suverammestuses ikka olla saab?

Kuid rattur on pisut ebatüüpiline sommerdaja. Selleks linnalähist suvilat üürivaks tegelaseks on Eesti kodakondsust omav Anton Aleksejev. Sünnijärgse Eesti kodanikuna ja moskvalasena elab ta Venemaal elamisloa alusel. Kutseline näitleja ja multimehenea mitmel moel ajakirjanduses tegev. Muuhulgas ka kaitsnud Eestit mitmes vene poliitilises telešõus. Aga mitte see ei ole oluline. Nagu ka mitte see, et ma juhuslikult kodanikku tunnen ning seetõttu lugu edastada saan.

Põnev on see, mis jääb ratturile kõrvu. See raadio, mis autost kostab on ... eesti keeles. Loeb ette ilmateadet ja tutvustab järgmist laulukest. Moskva külje all. Umbes seitsmesaja kilomeetri kaugusel lähimast Eesti raadiomastist.

Hämmeldunud kodanik läheneb autole ja küsib, et kuidas selline asi ometi võimalik on? Et sihandses kohas ja Eesti raadiot kuulda? Küsib loomulikult eesti keeles.

Pisut kohmetunult vastab autojuht, et ta ei saa aru. Vastab vene keeles. Siis selgub loo puänt. Nimelt olla mees käinud mullu Eestis puhkamas. Ning eesti keel olla venelasele meeldima hakanud, et selline meloodiline. Eriti veel kui raadio kaudu kostab.

Eesti keele kõla hakkas kohe nii meeldima, et seltsimees lindistas paar tundi Raadio2 eetrit ning mängitab seda nüüd automakis. Sõidab naisega Moskvast suvilasse, eestikeelne raadio närve rahustamas. Vot mida kõike ei kuule.

Karmo Tüür
26.07.2008

Abhaasia konflikti taustast

Vähe on konflikte maailmas, millest võiks rääkida lihtsalt ja lühidalt, ilma midagi olulist välja jätmata. Mida rohkem ennast mõnda kokkupõrkesse sisse lugeda, seda kirjumaks läheb pilt. Mõlema – või kõigi – osapoolte rahulolematusel on oma põhjendused ning nõudmistel alused. Ning enamasti viitavad kõik ikka ajaloole, otsides oma õigust ja teise süüd kunagistest tegudest. Sestap teeme seda meiegi – aga õige lühidalt.

Kõik algas aastal 1783. Siis kui Venemaa allutas endale Abhaasia. Ning hiljem liitis Gruusia. Ja veelgi hiljem ühendas need kaks maatükki üheks.

Loomulikult ei alanud alles siis ei Abhaasia ajalugu (sellenimeline riik oli olemas juba 8.sajandil) ega ka konfliktid eri mägirahvaste vahel. Olid nood omavahel tülli läinud ning ühte heitnud varemgi. Nii sai Gruusia alade ühendamine alguse 11.sajandil alguse just Abhaasia aladel valitsenud Bagrationide kaudu. Ning lagunes hiljem jälle. Kuid jätkem see kauge ajalugu, seda enam et tõele au andes on piirkonnas vallutajaid olnud teisigi ning Venemaagi tuli mängu vastukaaluna türklastele.

Tüüpiline post-koloniaalne konflikt
Kui tõsta nina detailidest ja vaadata pisut laiema pilguga, saab ilmsiks, et praegune konflikt on tüüpilise post-koloniaalse olemusega. Endine impeerium üritab otsese kontrolli kadumise järel asju ohjata konflikti kaudu. Kunagise keskvõimu alluvuses näis, et polnudki niiväga oluline, kes kohalikest oli pealikuks seatud. Nii ehk teisiti toimus kõik Moskva hirmu ja armu all. Tõsi küll, ka nõuka-ajal pöördusid abhaasia esindajad korduvalt Moskva poole taotlustega muuta Abhaasia omaette liiduvabariigiks.

See ei ole aga põrmugi Venemaale eriomane käitumine. Kõik suured koloniaalvõimud on oma asumaades rakendanud samasugust taktikat. Tõmmates omavolilisi piire ja pannes põlisrahvaid omavahel purelema, sai keskvõim olla enam-vähem kindel, et konflikti teravik ei pöördu (v)allutajate vastu.

Impeeriumi lagunemise järel lahvatavad vaoshoitud vastuseisud aga seda teravamalt. Abhaasid või siis apsuad mõõtsid mõnuga tagasi grusiinidele, kes omakorda kuulutasid oma vastleitud vabadust ülimaks kogu endisel territooriumil. Moskva aga vaatas kõrvalt ja aitas vajaduse korral kord üht, siis teist.

Moskva kontroll
Venemaa kasutab oma võimet olukorda kontrollida seda jõulisemalt, mida enam tunneb teiste sekkumist. Tajudes, et Gruusiat rebib endisest emamaast eemale Washington, kasvatab Moskva üha hoogsamalt niite Abhaasia eliidi selga. Praktiliselt kogu väliskaubandus toimub läbi Venemaa territooriumi. Väheoluline pole ka see, et suure osa Abhaasia elanike sissetulekust moodustavad Venemaa poolt makstavad pensionid.

Sellele välisele kontrollile aitab ainult kaasa Gruusia enda suutmatus midagi sisulist asemele pakkuda. Loomulik on Tbilisi soov aidata tagasi pöörduda sõjapõgenikke, keda on ligikaudu 300 tuhat. Pole keeruline aimata, et enamasti on need etnilised grusiinid, keda sõja eel oli piirkonnas 46%. Kuid Venemaa ärimehed pakuvad nende mahajäetud varade eest reaalset raha ning olukorras, kus piir Gruusiaga on suletud, võtab Abhaasia lahket vene abi kahel käel vastu.

Suisa kullakarvaliseks tuleb aga hinnata Venemaa pakkumist, et Abhaasia võib endale saada suure tüki 2014.a. Sotši olümpia-eelarve pirukast. Abhaasia vahetus naabruses paiknev ehitustanner vajab nii töökäsi kui materjale ning Moskva on otsesõnu lubanud, et suur osa nii rajatavatest tehastest kui palgarahadest võib voolata separatistlikku piirkonda.

Mille nimel mäng käib?
Oma argumentidele lisakaalu andmiseks punnitavad mõlemad ka lihaseid. Venemaa mängib lähikonnas oma sõjamänge Kaukaasia 2008, kuhu on toodud ligi 8000 meest. Gruusias käivitati vastasmärgilised õppused Kohene Vastus 2008, kus osaleb teadaolevalt 1600 meest. Nendestki 1000 pidada olema USAst kohale toodud. Et ühisõppused või nii.

See viimane asjaolu iseloomustabki ehk parimal moel, mille nimel mäng käib. Abhaasia konflikti venitamine ja tagantkütmine näib olevat Moskva silmis see viimane argument, mis välistab Gruusia libisemist NATO’sse – või nö läände. Sest kui läheb Gruusia, on sisuliselt kaotatud Kaukaasia.

Kurjad keeled ja kurvad kogemused väidavad, et halvad asjad pidada Venemaal toimuma ikka augustis. Paraku ei ole siinkohal muud öelda, kui et elame-näeme. Muuseas, vene keeles on selle kohta hea sõnademäng. Elame-näeme kõlab vene keeli poživjom-uvidim. Teistmoodi kõlab see aga nii – kak govorjat l’võ „Požujom-uvidim“. Nagu ütlevad lõvid „mälume-näeme“. Kes närib ja kes on hammaste vahel, ei hakka ma ette ütlema.

Karmo Tüür
22.07.2008