Valgevene vastuolulised käigud

Samal ajal kui Venemaa on suhetes Läänega otsustavalt valinud vastuseisu, tekitab imestust tema lähima liitlase – Valgevene – käitumine.
Valgevene ja Venemaa on teadupärast lähimais võimalikeis suhetes. Liitriigi ehk siis lõpliku ühteheitmise plaanid on juba ammu kirjas ning kokku lepitud, asi on ainult vormistamise taga. Või nii vähemalt näikse. Teostamiseni pole igatahes veel jõutud.

Rahvusvaheline tähelepanu on viimasel ajal keskendunud Gruusia konfliktile. Sõnumid sõjaväljalt võistlevad kõikvõimalike arvamusavaldustega. Seda veidramana mõjus vaikus Valgevenest. Venemaa lähim liitlane ja pealegi SRÜ tuumikusse kuuluv riik pidanuks ometigi sõna võtma. Lõppkokkuvõttes toimetasid Venemaa väed Gruusias ju SRÜ rahuvalve-mandaadiga.

Minsk tõuseb Moskva kõrval
Sellal kui suur osa maailma ajakirjandusest tõlgendas Moskva sõjakäiku kui ilmset vastulööki Lääne klubide (eelkõige NATO) laienemisele, edastas Minsk sootuks vastupidise signaali. Nimelt vabastas Valgevene vahi alt „poliitvangi number 1“ ehk Aleksander Kozulini.

Ehkki suures sõjakäras jäi see fakt enamikele märkamata, oli tegu äärmiselt tähendusliku sammuga. Kozulin kui presidendikandidaadi arreteerimine 2006.a. valimiste eel kutsus Läänes esile tõelise meelepahatormi. Viieks ja pooleks aastaks vangimõistetud poliitiku vabastamine president Aleksandr Lukashenka isikliku armuandmiskirjaga andis nüüd aga samavõrra põhjust Euroopas ja USA’s rääkida Valgevenest positiivselt.

Tõsi küll, küünik võib väita, et tegu pole mitte Lukashenka meeleparandusega, vaid kaine arvestusega. Taoline väike, aga hea ajastusega samm lubab oluliselt parandada Valgevene positsioone. Kui seni oli Valgevene poliitiline eliit Euroopa jaoks põlualune, siis nüüd kõlavad Läänes üleskutsed karistada samasuguste meetmetega juba Venemaa juhtkonda. Kiirelt mainet kaotava Moskva taustal on ametlikul Minskil suhteliselt lihtsalt võimalik koguda plusspunkte.

Lukashenka ootamatut käiku võib seletada ka hea nõunikuga. Nimelt asus hiljuti Valgevene maine parandamisega tegelema Timothy Bell, tuntumaid briti PR-eksperte. Belli suurimaks edulooks seni on olnud Suurbritannia peaministri Margareth Thatcheri kolm edukat valimiskampaaniat. Samas ilmselt mitte-nii-edukaks võib väita Belli koostööd pagendet oligarhi Boriss Berezovskiga. Väidetavalt aga loobus Timothy Bell koostööst kurikuulsa Zimbabwe diktaatori Mugabega.

Venemaa reaktsioon
Samavõrra kui taolisi samme võib pidada Läände suunatuks, tuleb neid vaadelda ka Venemaa kontekstis. Ilmselgelt oma oletatava liitlase käitumisest ärritunud Venemaa lükkas tagasi Valgevene krediidi-taotluse ja palve alandada gaasihinda.

Kohtudes aga teisipäeval (19.08) silmast silma, näitasid kahe riigi presidendid taas sõbralikke nägusid. Tõsi küll, Lukashenka sõnad, et Venemaa käitus Gruusias „suurepäraselt, väga rahulikult, targalt ja ilusalt“ tundusid kuidagi pealesurutult-väljapressitult, kuid heakskiit sai siiski antud.

Peale heade sõnade andis Valgevene ka lubaduse rajada Venemaaga ühine õhutõrjesüsteem. Seda käiku on juba hinnatud kui Venemaa vastukäiku USA raketisüsteemide paigaldamisele Ida-Euroopasse.

Kas ja kuidas need plaanid ja muu koostöö teostuma hakkavad, selgub ilmselt septembri alul, mil peaks toimuma SRÜ sõjalise organi ehk Kollektiivse Julgeolekuorganisatsiooni kohtumine. Muuseas, see peaks toimuma Pjatigorskis ehk siis Gruusia vahetus naabruses.

Kommentaatorid väidavad, et see kohtumine peaks olema otsustav nii SRÜ kui kogu post-NLiidu jaoks. Et Venemaa olevat võtnud kasutusele taktika „kes pole meiega, see on meie vastu“. Ja Valgevene valik olla siinkohal otsustav.

Karmo Tüür
20.08.2008

Viis varianti

Mida enam edasi, seda rohkem tagasi. Ehk siis – mida kaugemale lähevad arutelud, seda enam minnakse ajas ja seletuskäikudes tagasi. Kui otsese lahingtegevuse tippajal koondus kogu tähelepanu jooksvatele rindeteadetele, siis nüüd hakatakse vaagima põhjuseid. Et miks keegi midagi tegi ning mis on algpõhjus.

Üks asi on üles ehitada ajaloolaslikult pedantne kronoloogia, fikseerida sündmuste aeg, osapooled jne. Teine asi teha sellest mingi ajakirjanduslik valik, rõhutada ja kirjeldada. Hoopis kolmas aga mõtiskelu põhjus-tagajärje seoste üle. Selle taga on elementaarne vajadus paika panna oma hinnang. Kõik edasised sammud, olgu siis lihtsal inimlikul või suure poliitika pinnal, sõltuvad sellest, mille sisse me usume.

Kui usume ühe poole süü sisse, siis ehitame üles ühe järelduste keti ja edasise tegutsemise mudeli. Kui meie peas jääb süüdi teine, siis suuname oma mõtted ja teod vastavalt ümber. Rõhutan, et see on subjektiivne. Vandemeeste kohtu jaoks on asitõendid vaid pidepunktid. Küsimus on ikkagi sisemises veendumuses. Ning neid on erinevaid.

Alljärgnevalt toongi välja viis põhilist kirjeldusmudelit, mida olen kohanud. Osa neist paratamatult kattuvad, lisaks eksisteerib rida nö segamudeleid, kuid proovin asju summeerida ja lihtsustada.

Puhas kurjus. Silmis pime viha ja saamahimu, tungis üks pool teisele kallale. Sellist primitiivset kirjeldust kohtab mõlemal pool. Venemaa ajupesu-meedia räägib Gruusia alatust kallaletungist. Teisel pool rõkatakse, et Venemaa läks lihtsalt oma naabrile kallale. Noortepäraselt öeldes – lihtsalt lambist. Võttis kätte ja läks.

Provotseeritud Gruusia. Läänepool enim levinud versioon, mille kohaselt Venemaa mahitusel õrritati grusiine senikaua, kuni neil ei pidanud närv vastu. Ning niipea kui Gruusia liigutas, paiskas Venemaa vastu nii oma „vabatahtlikud“, kasakad, regulaar-armee ja eriüksused, kohalikest Gruusia-vastastest rääkimata.

Kaval Gruusia. Venemaa mitte-peavoolu kommentaatorite hulgas ringlev variant. Et Saakašvili plaan õnnestub nii ehk teisiti. Kui saab vaidlusalused alad tagasi, on võidumees. Kui ei saa, on ikkagi võitja, kuna saab märtrina nendest loobuda ja pealegi näidata Venemaa kurja palet ja seeläbi ikkagi tõsta oma reitingut.

Loobuv Venemaa. Venemaa rahulolematute militaristide-natsionalistide poolt käimatõmmatud seletus, mis kohati elab ka Läänes. Et kasutades ära konflikti verisuse tõttu üle äärte ajavat üleüldist pahameelt, saab Kreml loobuda separatistide toetamisest. Tehes variserlikku kannataja-nägu, saab praegune kaksikvõim öelda, et me küll tahtsime, aga meid ei lasta.

Omastav Venemaa. Rahulolevate vene patriootide lemmikversioon, mille kohaselt Venemaa raius läbi kõik võimalused Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tagasipöördumiseks Gruusia kontrolli alla. Selle seltskonna meelest ei jää separatistidel midagi muud üle kui anda end emakese Venemaa armu ja hirmu alla.

Viimase versiooni äärmuslikus edasiarenduses omandas Venemaa lõpuks ometi subjektsuse, muutus arvestatavaks tegijaks rahvusvahelisel areenil. Ühe teise tabava sõnastuse järgi tõusis Venemaa põlvilt ja ... istus tanki. Ning eesmärgiks pole põrmugi mingid armetud tükikesed Gruusiast, vaid et see on vaid proovikivi. Järgmisena tuleb Ukraina ja siis nii edasi.

Kordan seda, mida rõhutasin loo alul. Kõik need seletuskäigud on subjektiivsed. Igaühel oma nõrgad küljed, aga ka veenmisjõud. Paljud ütlevad, et peale seda sõda pole maailm enam endine. Mina ütleks, et maailm on endine. Ainult et me ise vaatame seda jälle teistmoodi pilguga.

Karmo Tüür
14.08.2008

Gruusia sõja kolm miksi

Mis toimub Gruusias, on enamusele teada. Vähemalt see osa infost, mis tuleb läbi avalike meediakanalite. Jooksev teave on kiirelt muutuv ja vasturääkiv, nagu ikka sõdade aegu. Üks räägib üht ja teine teist. Sestap soovitan eemalduda hetkeks infomürast ning esitada endale küsimus „miks?“

Üks paljudest võtetest üritada omaenese peaga asjadest aru saada on nn kolme-miksi-reegel. Peale kolmandat miksi võib eneselegi ootamatult leida end arutlemas asjade süvapõhjuste, mitte pinnavirvenduste üle. Vastuseid nendele miksidele ei saa ette anda. Võin lihtsalt kirjeldada enda mõttekäiku. Üht võimalikku.

Esimene miks. Miks puhkes sõda? Sest Gruusia provotseeriti sõtta. Venemaa asetas Gruusia jalge ette reha, kusjuures värvis selle punaseks ja kirjutas ka peale et see on reha. Ning Gruusia astus sellele.

Grusiinide kohta on tabavalt öeldud, et nad on melodramaatiline rahvas. Nad armastavad elu, emotsioone ja kangelastegusid. Emotsionaalseid inimesi on imelihtne nö käima tõmmata. Näita talle ainult õiget lippu ja ta tormabki peale, teades väga hästi, et lipu taga pole tegelik eesmärk. Kuid jätta peale lendamata ta ei saa. Iseloom on selline.

Muuseas, sama kehtib ka osseetide ja abhaaside kohta. Viimased on kahjuks hetkel vaid mängukannid. Ohver haamri ja alasi vahel. Kuid ka nemad lasevad endaga manipuleerida. Kahjuks.

Teine miks. Miks Venemaale oli seda sõda vaja? Sest vaid selle konflikti läbi lootis ta siduda Gruusia käed ning hoida teda libisemast vaenlase ehk Lääne rüppe. Läheb Gruusia, kaob kontroll Kaukaasia üle. Kuid Kaukaasia on ainuke alternatiiv nafta- ja gaasitransiidiks Kaspia regioonist läände. Alternatiiv Venemaale või Iraanile.

Nii et mängu hinnaks on territoorium ja nn energiakandjad? Aga milleks? Venemaal on nii esimest kui teist küllaga. Suurim territoorium ja suurimad energiavarud (kuigi viimase fakti üle võib vaielda). Energiakandjate müügist laekuvat raha jääb ülegi. Venemaa valuutareserv kasvab viimasel ajal kuni miljard USA dollarit päevas. Siit siis kasvabki kolmas küsimus.

Kolmas miks. Miks on Venemaale vaja kontrolli selle piirkonna ja energiakandjate üle, kui endalgi on küllalt? Sest mängu hinnaks on võim. Kremli meeskond on meelestatud revanshistlikult. Teda ei rahulda praegune olukord, kuhu Venemaa sattus peale Nõukogude Liidu lagunemist. Samuti nagu ei rahuldanud Saksamaad olukord peale I Maailmasõda.

Venemaa soovib end võrrelda maailmas seni ülivõimu hoidva USA’ga. Ta proovib endale lihtsalt uut ülikonda selga. Seda va USA oma. Et USA võis Belgradi pommitada? Miks siis Venemaa ei või nt Tbilisit? Et USA võis Husseini kukutada? Miks siis Venemaa ei või Saakashvilit? USA on oma kodanike nimel sõjajõudu kasutanud nt Grenadal? Miks siis mitte Venemaal teha sama nt Gruusias?

Kreml soovib seejuures mitte näha erinevust. Seda, et USA'l oli enam-vähem olemas see, mida võib nimetada (lääne-)maailma tugi. Venemaal seda ei ole. Ja mis siis – küsib ilmselt Kreml ja rähkleb peegli ees, vaadates, kas ta jätab kauboisaabastes sama kõva poisi mulje. Või kas vähemalt USA ise tuleb ja võtab midagi ette.

Lõpetuseks tahan aga vastata ühele Eestis kõlama hakanud küsimusele. Et miks me peaksime kuidagi reageerima? Miks peaksime toetama Gruusiat, samal ajal nt mitte toetades Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat. Vastan ühe vana tarkuseteraga. Ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

Karmo Tüür
12.08.2008

Gruusia – mis saab edasi?

Põhimõtteliselt on kaks võimalust – kas Venemaa võit või Gruusia võit.

Venemaa võiduks võib lugeda nii Gruusia põhiterritooriumi (osalist) okupatsiooni – mida aga ilmselt ei juhtu – või Gruusia täielikku väljatõrjumist vaidlusalustelt aladelt. Esimese võimaluse korral kaotaks Venemaa ise palju oma tõsiseltvõetavusest, teisel juhul aga säilitaks Moskva näo, võttes samas Tbilisilt edasise manöövriruumi läbirääkimisteks.

Gruusia võiduks võiks lugeda nii Venemaa täielikku väljalöömist de jure Gruusia territooriumilt (mida ilmselt ka ei juhtu) või Venemaa „rahuvalvajate“ väljavahetamist rahvusvaheliste rahutagajate vastu.

Mõlemal juhul on tõenäolisem sõjapoolte tagasitõmbumine esialgsetele positsioonidele. Rahvusvahelise üldsuse seisukohalt oleks parim, kui seejärel toimuks kiirelt nii rahuvalve- kui läbirääkimis-formaadi muudatus. Praegu peaks rahu valvama Venemaa, kes on lisaks senistele üksustele kiirkorras sisse toonud eriüksuslasi. Muuseas, nende kohaletoimetamine algas juba enne konflikti jõudmist tulisesse faasi.

Rahvusvaheline abi on vajalik
Gruusia võit on võimalik ainult rahvusvahelise kogukonna toel. Venemaa demonstreeris oma suutlikkust kiirelt avada väikese naabri vastu viis rinnet korraga. Esimene rinne ehk infosõda toimis juba ammu nii globaalsel tasandil kui Venemaas endas, valmistades ette ühiskondlikku arvamust. Teine ja kolmas rinne tõmmati käima maismaal, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia territooriumeil. Neljas ehk õhurinne ulatub kaugele Gruusia sisse, näidates taas, kui vähe peab hoolima jõu omanik mingitest normidest. Viies rinne on Gruusia merepiiri blokeerimine Venemaa Musta mere laevastiku abil.

Tegelikult võib siia lisada ka küberrinde, ent siin on jälgede tuvastamine veelgi keerulisem kui radaripildilt lennuki päritolumaad välja selgitada. Gruusia valitsusasutuste veebilehed häkiti maha üpris kiirelt, sama otsustavalt blokeeriti ka nt rahvusvaheline server, kus koguti allkirju Gruusia toetuseks (http://www.petitiononline.com/peacege/petition.html )

Mida aga peaks edasi tegema Eesti. Peale selle, et aktiivselt osalema EU ja NATO vastavates koostööformaatides (lootuses, et need käivituvad). Ning et riik peab siit tegema kõige tõsisemad järeldused, alates sõjalistest ja lõpetades infotehnoloogilistega. Lisaks saavad midagi ära teha ka inimesed ise.

Igaüks saab aidata
Sõjategevus vaibub varem või hiljem. Seejärel vajab Gruusia abi sama palju kui iga teine katastroofipiirkond. Kõikvõimalikud humanitaarabi aktsioonid ja toetusmeeleavaldused on üks võimalus. Mina aga pakun midagi, mis on nii meeldiv kui kasulik ühekorraga.

Sõitke kohale. Niipea kui see võimalik, minge Gruusiasse. Peatuge mitte pealinna kallites hotellides, vaid kodumajutustes. Sööge kohalikes väikekohvikutes ja ostke tänavakaupmeestelt. Enamik pakutavast on hämmastavalt odav ja piisava kvaliteediga. Sõbralikkus ja tänutunne tuleb peale kõige.

Kohapeal elamist ja ringiliikumist suudab endale lubada praktiliselt igaüks. Suurim kulu on kohalejõudmine. Siit ka minu üleskutse. Ettevõtja või muidu jõukam kaaskodanik, kes sa kaalud võimalust Gruusiat aidata – korralda see reis endale ja oma sõpradele. On endal meeldiv, saad sõpradega aega veeta ja kohapeal toetada just seda, keda ise soovid. Ning teades, kuidas Gruusia rahvas üksteist abistab, võid olla kindel et igast käestantud lari’st (Gruusia rahaühik) jõuab märkimisväärne osa sealse ettevõtja vaesemate sugulaste ja naabriteni.

Gruusia vajab abi. Meie saame seda anda!

Karmo Tüür
11.08.2008

Gruusia allus provokatsioonile

Puhkenud Gruusia-Venemaa konflikti lähtepuntki võimalikke versioone on mitmeid, üks keerulisem ja mitmekäigulisem kui teine. Tavaliselt aga toimivad lihtsad skeemid. Liiga keerulised jääksid lihtsalt tegijate taha kinni. Üks saab aru ühtemoodi, teine teistmoodi ning ongi asi untsus. Keeruliste intriigidega on aga see häda, et täpseid kirjalikke juhiseid ei saa anda (need võivad lekkida) – sestap on parimad skeemid, mida on võimalik suuliselt edastada. Mitte üle kolme käigu. A teeb seda, B reageerib ja astub valmisseatud lõksu, A kasutab olukorra ära ning võidab.

Esitan ühe taolise seletuskäigu, mis näib hetkel tõeseim.

Gruusia osutus nö käima tõmmatuks. Tbilisit provotseeriti pikalt ja põhjalikult. Nii kuulujuttudega(?) koondatavatest vägedest kui otsese õrritava tulistamisega Lõuna-Osseetia asulatest. Tulistajateks väidetavalt nn vabatahtlikud, kes tegutsesid äärmiselt küüniliselt – tulistades küladest. Igasugune vastutuli pidi paratamatult tabama tsiviilobjekte.

Kuna Gruusia ei saanud lasta lõpmatuseni oma külasid hävitada ja vastata oli vaja, siis ilmselt küpses Tbilisis plaan vastureaktsiooni käigus kogu asi nö ära lahendada. Blitzkrieg korras vallutada kogu territoorium, sulgeda Roki tunnel ja teatada, et vaidlusalune territoorium on tagasi toodud valitsuse kontrolli alla.

Kuid siin sündis valearvestus. Ilmselt eeldati, et olümpia ajal ei söanda või ei jõua Venemaa suurejoonelist vastutegevust alustada. Või kui isegi alustab, siis suudab Gruusia enne vene väeüksused ja nende varustusteed kontrolli alla võtta, kui asi põrguks läheb.

Aga läks põrguks. Kuna just seda oligi oodatud. Niipea kui Gruusia avas vasturünnaku, käivitus ammu ootel vene sõja- ja propagandamasin. Kogu maailmale paisati sõnum, et Gruusia tulistab kaitsetuid inimesi. Gruusia pidi selle infovoo taustal paistma kui okupant ning Venemaa kui kaitsetute kaitseks tõusnud kangelane.

Kuid paraku pingutas Venemaa üle nagu ikka. Vastulöögid ei jäänud vaidlusaluse territooriumi piiresse. Vene lennukid asusid pommitama üha kaugemale jäävaid objekte, alates sadamatest, lõpetades Tbilisi lähedusse jäävate lennuväljadega.

Seda kommenteeris teleintervjuus CNN’le Venemaa suursaadik ÜRO juures Vitali Tšurkin. Reporteri küsimusele – et kas venelased ründavad nüüd grusiine, vastas Tšurkin nii. „Ei, me ei ründa grusiine. Me tõrjume gruusia agressiooni ja mõnikord peab sellistes olukordades kandma hoolt militaarobjektide eest ... kui on tsiviilohvreid, siis ... kahjuks selliseid asju juhtub lahinguolukorras."

Militaarobjektide all pidas Venemaa saadik ilmselt silmas kõikvõimalikke üle kogu Gruusia paiknevaid lennuvälju jms, mis on nüüdseks pommirahe all. See, et „täpsuspommitamise“ käigus üht-teist pudenes ka nt elumajadele, on ilmselt paratamatus.

Kui olgu, sõjas on nagu sõjas. Ei ole kumbki pool ingel. Seda enam, et Venemaa mängib praegu teadlikult Kosovot. Nimetades Lõuna-Osseetias toimunut etniliseks puhastuseks, võtab ta õiguse selle lõpetamiseks rünnata ülejäänud Gruusiat. Nii nagu NATO ründas Serbiat, lõpetamaks genotsiidi Kosovos. Ainult et Venemaa unustab ära, et ta on ise endale võtnud rahuvalvaja rolli ning rahuvalve mandaat ei anna selliseid volitusi. On ilmselge, et Venemaa rahuvalve on läbi kukkunud ning olukorra muutmiseks on vaja muudatusi.

Kuid kogu selle loo juures hämmastab see, kuidas ajalugu õpetab ainult ühte. Seda, et ajaloost ei õpita. Taolist provotseerimist on ju nähtud ennemgi ja korduvalt. Olgu näiteks kasvõi 1870.a. Prantsuse-Preisi sõda. Pikka aega kestnud pinge keeras üle võlli geniaalne poliitik Otto von Bismarck. Kasutades ära üht ebameeldivat telegrammi, võimendas ta sõnumit veelgi ja sokutas prantslastele. Nonde närv ei pidanud vastu ja sõda puhkes. Oh üllatust küll, aga lüüa sai see, kes allus provokatsioonile. Prantsusmaa kaotas olulisi tükikesi territooriumist ning sõja käigus tugevnes Preisimaa niivõrd, et suutis kokku liita Saksamaa.

Kas tuleb midagi tuttavat ette?

Karmo Tüür
11.08.2008

petitsioon Gruusia toetuseks

http://www.petitiononline.com/peacege/petition.html

mina allkirjastasin. olen 593.

Tshinvali kriis

Reede-laupäeva ärevad teated Gruusiast sundisid mind telefonitoru haarama. Meedia vahendusel saabuv pilt oli niivõrd ähmane ja vasturääkiv, et proovisin midagigi kohapealt teada saada.

Ainuke ühisosa kahe meediapildi vahel oli see, et midagi toimub. Ning mitte lihtsalt juba mõnda aega kestnud üle-piiri-tulevahetus, vaid et liiguvad väeüksused ning soomukid, lennukitest rääkimata.

Vasturääkiv meediapilt
Venekeelne ja –meelne ajakirjandus maalis pildi sõnamurdlikust Gruusiast, kes ründas Lõuna-Osseetiat, hävitades asulaid ning tappes rahulikke elanikke. Ja neile vastu astuvatest osseetidest, keda toetasid Venemaa rahuvalveväed.

Ingliskeelne ning läänepoolne maailm rääkis provokatsioonidest Gruusia vastu, millele reageeriv Gruusia on ületanud piiri. Nii otsese piiri Gruusia põhiterritooriumi kui ka sõja ja rahu hapra piiri. Sõjategevuse puhkemist ei eitanud kõige Gruusia-meelsemadki allikad.

Osseetiast endast tulevad sõnumid olid meeletuseni üle paisutatud. Et Tshinvali (Lõuna-Osseetia pealinn) on maatasa, ühtegi tervet maja pole jäänud, toimub laustapmine ja kangelaslik vastupanu. Mõnikord oli samas pressiteates juttu nii grusiinide jätkuvast rünnakust kui argpükslikult põgenemisest.

Ka rahvusvaheline meedia kasutas ilmselt mõnigi kord kaudseid allikaid. Nii teatas CNN, et Venemaa lennukid pommitavad juba Gruusia pealinna Tbilisit. See viimane oligi asjaolu, miks asusin mööda tuttavaid helistama. Kõik järgnev ongi kokkuvõte telefonivestlustest.

Sõnumid kohapealt
Side Gruusiaga oli vähemalt laupäeva lõunal kohutavalt halb. Helistades siinselt lauatelefonilt sealsetele mobiilidele, oli tavapärane vastus Elioni masinahääl, kes ütles, et number pole kasutusel ja palus kontrollida. Mõni kord õnnestus jõuda siiski sealse masinani, kes omakorda ütles, et vastav telefon on kas välja lülitatud või väljaspool levi.

Ka need ükskikud, keda kätte sain, kuulsid mind nagu läbi hakkemasina ning ka minu jaoks läksid vahepeal terved laused kaotsi. Peale lõputuid korrutusi ning üleküsimusi sain siiski mingi pildi.

Tbilisit (seni) veel ei pommitata. Kinnitamata andmeil olla aga vene pool esitanud ultimaatumi – kui Gruusia pool ei tõmba välja oma vägesid laupäeval kella 18.00’ks, võib selline pommitamine alata. Samas aga pommitatakse muuhulgas Kodori orgu, ehk siis Abhaasia seda osa, mida praegu kontrollivad Gruusia väed. See võib olla ettevalmistus, et abhaasid saaks avada teise rinde Gruusia vastu, tõrjumaks grusiine välja vaidlusalustelt aladelt.

Venemaa pommitamine on räpakas, tabades liiga tihti peale sõjaliste objektide ka tsiviilobjekte. Hukkunuid on juba tuhandeid, nendest suur osa tsivilistid. Reaalselt kontrollivat Vene väed vaid Roki tunneli suudme ümbrust.

Venemaa kontrollib praegu suuresti nii Gruusia õhuruumi kui ka inforuumi. Gruusia veebilehed on rünnakute all, suur osa maailmast otsib oma infot läbi vene kanalite ja neelab kontrollimatult alla Moskvast söödetut.

Lääs peaks tõusma tagajalgadele
Lääs, sh Eesti peaks kohale saatma oma ajakirjanikke ja diplomaate, tegema võimalikult palju lärmi ajakirjanduses ning rahvusvahelistes organisatsioonides. Moraalne toetus on küll meeldiv, aga sellest on vähe abi.

Nö lihtsa grusiini sõnum oli ülimalt lakooniline. Tegemist on Venemaa agressiooniga. Lääs tõuseb tagajalgadele. Gruusia võidab. Paraku ülejäänud vestluspartnerid olid skeptilisemad. Ning mida informeeritumad, seda enam.

Parim lahendus oleks, kui kriisi tulemusena suudetaks välja vahetada praegune rahuvalve-kontingent. Vaenupoolte vahele peaks tekkima neutraalsed jõud (loe: mitte venelased), kes on võimelised mitte ainult rahu kehtestama, vaid ka rahurikkujaid karistama.

Karmo Tüür
9.08.2008